Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Müstiline lõpmatus 3.

16.02.2005 | | Rubriik: Järjejutt

Teisalt on sellisest usu tunnistamisest välja kasvanud kiriklikud usutunnistused, kus teoloogilise järelemõtlemise tulemusena kerkib usu faktilise poole kohta väljendusi, mis ei kuulu enam vahetusse kogemussituatsiooni.

Kreeka sõna usutunnistuse kohta symbolon tähendab `kokkulepe; tundemärk’ (symballo = kokku ühendama), mis on saavutatud usku puudutavate õpetuslike tõdede (credenda) väljendamiseks.

Hiljem on kirikus antud usutunnistustele ka dogma staatus. Kreeka sõna dogma tähendab `arvamust, väidet, teesi’, kuid ka `korraldust, määrust, käsku’, mis ladina keelde tõlgiti sõnadega decretum ja edictum.

Algkristluses tarvitati sõna «dogma» usutunnistusest lähtunud elueeskirjade kohta (Ap 16:4; Ef 2:15; Kl 2:14). Aja jooksul aga tugevnes dogmade tõlgendus ilmutatud õpetuste tähenduses (juba apologeedid). Kuni keiser Justinianus kuulutas aastal 545 riigiõiguslikult, et esimese nelja kontsiili dogmata‘l on sama autoriteet mis pühakirjal.

Ühelt poolt on õigus Miguel de Unamunol, kelle väitel «dogmadest vaba usk… on pettekujutelm… Usk vajab ainest, milles teostuda» (1996:211j). Teisalt on dogmad ilmutuse mõistuspärase väljendusviisina ajalooliselt tingitud. Nende esiletõstmine on seotud kogemusliku parameetri taandumisega.

Dogmaatika ja ateism

Teoloogia hakkab nüüd tegelema ilmutuse asemel kiriku õpetusega, dogmadega, muutudes dogmaatikaks (seda nimetust kasutas esimesena L. Reinhardt aastal 1659). Dogmaatika tegeleb Jumalaga peaasjalikult dogmade kaudu.

Nagu ütleb Paul Tillich: «Dogmaatika on õpetustraditsiooni esitamine meie praegusaegse olukorra jaoks. Sõna «dogmaatika» toonitab formuleeritud ja ametlikult tunnustatud dogma tähtsust süstemaatiliste teoloogide töö tarvis» (ST I 41).

Sarnaselt Werner Elert: «Dogma, st kirikliku kuulutuse kohustusliku kuju aina uuendatav järelekatsumine kujundab teoloogilise dogmaatika ülesande» (1988:39).

Seega polegi Schleiermacheri arusaam nii vale, kui ta käsitles dogmaatikat ajaloolise teoloogia distsipliinina.

Kuivõrd aga dogmad on vormilt mõistuse produkt, siis muutuvad nad ka küsitavaks mõistuse arenedes. Usu tugev sidumine mõistusega, selle kunagiste toodetega, seab aja jooksul kahtluse alla ka usu enda. Tekib ateism.

Mis on ateism? «Teadusliku ateismi alused» (1980) defineerib seda järgmiselt: «Ateism tähendab tõlgituna kreeka keelest (a – ilma, ei; theos – jumal) jumalasalgamist, mida tuleb mõista kui mõistuse, tunnete ja tahtega ülesaamist religioonist – usust jumalasse ja teistesse üleloomulikesse olenditesse… Olla ateist ei tähenda ainuüksi mõelda ja tunda hoolimata religiooni nõudmistest, vaid ka tegutseda vastuoksa religioossetele ettekirjutustele ja õpetustele» (lk 9).

Ateismi kohta nimetatud teosest üle lugedes avastasin üllatuseks, et nagu Luther ja Schleiermacher (vt ka Uku Masing 1998:244jj), eristab ka ateism religiooni kolme parameetrit: «Igas religioonis on kolm põhielementi: religioossed ideed, religioossed tunded ja religioossed teod.»

Iseloomulik aga on, et primaarseks seatakse kogemuslik-intuitiivse asemel mõistuse parameeter ehk religioossed ideed – seda sellepärast, et ateistile on mõistus (ehkki ta teab selle ebatäielikkust) ainus vahend lähenemaks tõele, mis alati on empiiriline, välistades algusest peale igasuguse ilmutuse võimalikkuse (vt Lepp 1963:149,156jj).

Kui aga edasi täpsustatakse, et «religioossete ideede all mõistetakse ettekujutust üleloomuliku (jumal, kurat, paradiis, põrgu jne) olemasolust» (lk 20) – siis on see juba selge möödalaskmine: usu aluseks ei ole «ettekujutused» üleloomulikest asjadest.

Pigemini on uuem teoloogia nõustunud Ludwig Feuerbachiga, et inimene lõi Jumala oma näo järgi – ses mõttes, et meie kujutlused Jumalast on inimlikud, tingitud meie arenguastmest.

Teoloogia ja dogmaatika

Kui nüüd taas esitada küsimus – kui teoloogiline on kirik? – siis tuleb vastata: kirik peaks olema rohkem teoloogiline kui dogmaatiline. Küsimus ei ole ainult selles, et ilmutuse üle järelemõtlematus jätab usu liiga naiivseks, vaid ka selles, et kirikul esineb kalduvus olla teoloogilise asemel liiga dogmaatiline.

Dogmaatika pole aga ilmutatud, vaid kujutab endast abstraktse mõtlemise kaudu loodud kujuteldud tasandit, mis jääb Jumala kui ilmutuse andja ja inimese kui vastuvõtja vahele. On perioode, kus dogmaatika võib olla abiks ilmutuse seletamisel – siis kui tema loodud abstraktsioonid on veel ajakohased.

Kui dogmaatika kivineb vananenud vormeleisse, siis võib ta sattuda – nagu ütleb Friedrich Heiler – «abstraktsiooni õhuvaba ruumi» (1979:6), mida võiks nimetada «rafineeritud idolaatriaks». Sest «mitte ainult paganad ei pruugi patustada idolaatria läbi, vaid ka kristlikud teoloogid, kui nad peavad oma dogmaatilisi vormeleid adekvaatseiks väljendusteks Jumala olemuse ja tegevuse kohta» (ib 25).

See on teoloogia oht kõigil aegadel: tarduda dogmaatilistesse vormelitesse, mis ümbruskonna silmis on osutunud vananenud mütoloogiaks. Küllap oleme osalt ka ise põhjust andnud selleks, et meil endiselt samastatakse kristlik usk või religioon vananenud ja alaväärtusliku mütoloogiaga (näiteks internetivaidlustes), pidades mõistust peamiseks religiooni parameetriks – nagu õpetati nõukogude koolis.

See on teoloogia ülesandeks: siduda end ka praegu esmajoones ilmutuse ja usuga, mitte dogmadega. See tähendab dialoogi pühakirjaga ilma dogmaatika vahenduseta, mis üksnes takistaks Jumala suhet inimesega, et kutsuda esile usku.

(Järgneb.)

Arne Hiob, teoloogiadoktor
Kirjanduse loetelu ilmub pärast viimast osa.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)