Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Müstiline lõpmatus 2.

09.02.2005 | | Rubriik: Järjejutt

Teoloogia ja ilmutus

Mis on ilmutus? Ilmutuse definitsioonina on sõnastanud Emil Brunner: «Kõikides religioonides mõistetakse ilmutusena mingit sündmust või nähtust, mille kaudu inimesele avaneb midagi varem varjatut, mingi saladus saab salapärasel viisil teatavaks, tunnetust, mis tuleb väljastpoolt normaalse tunnetuse piire, mida inimene ise ei saavuta, vaid mis talle kingitakse, mis ootamatult astub tema ellu ja mis mitte ainult suurendab tema teadmist, vaid millel on tähtsust ka tema elu, õndsuse või õnnetuse suhtes. Need tunnused esinevad ka piibelliku ilmutusmõiste juures» (1961:34).

Peamised sõnad ilmutuse kohta piibellikus traditsioonis heebrea galah, kreeka apokalypto ja ladina revelatio tähendavad `kattest vabastama; varjatut ilmsiks tegema’.

Ilmutus toimub mitmesuguste sündmuste kaudu, kus vahendajaiks on eelkõige sõna ja vaim, aga ka visioonid, unenäod, saadikud ja inglid, märgid jne.

Uue Testamendi eripäraks on kontsentratsioon Kristusele kui lihakssaanud sõnale (kreeka logos: Jh 1:1-18jj), mis on ühtlasi kogu Jumala ilmutustegevuse kulminatsioon. Seda peab arvestama ka iga kristlik theo-logos (vrd Justinuse logoseteooria).

Ilmutusel on alati kaks poolt: andja ja vastuvõtja; inimese poolt vaadatuna sisaldab ilmutus subjektiivse ja objektiivse poole.

Ilmutuse subjektiivset poolt väljendavad sõnad ekstasis (kr `väljaspool (normaal)seisundit, imestav’) ja paradoxos (kr `vastupidine (normaal) arvamusele, imeline’).

Ilmutuse objektiivse poolega kaasnevad tunnustähed ehk imed (kreeka sõna imede kohta = semeion `tunnustähed’). Paul Tillich on rõhutanud, et ekstaas ja ime kuuluvad ilmutuses lahutamatult kokku (ST I 135-142).

Näiteks kui Jeesus oli tervendanud halvatu, kes võttis oma voodi ja kõndis koju, öeldakse: «Ja hämmastus (ekstasis) valdas kõiki ja nad andsid Jumalale au ja said täis kartust ning ütlesid: «Me oleme täna näinud ilmelisi asju» (paradoxa semeron)» (Lk 5:26).

Ilmutus ja usk

Teoloogia kasvab välja ilmutussituatsioonist, saades alguse hetkest, mil hakatakse järele mõtlema ilmutuse üle ning püütakse seda sõnastada. Alguses seisab seega kogemus ning alles seejärel tulevad mõtlemine ja muud konkretiseeringud.

Iseenesest joonistub siit välja Friedrich Schleiermacheri skeem, kus jumaliku ilmutuse vastaspooleks on inimlik religioon:

l primaarselt on ilmutus (ja religioon) kogemuslikku laadi: seda kannab tunne (= intuitsioon või ekstaas) ehk n-ö absoluutne sõltuvustunne, milles mõistus ja tahe sisalduvad ainult «idudena» (ehk nagu ütleb Karl Rahner, «tematiseerimatult»);

l sekundaarselt rakenduvad alles iseseisvalt mõistus (teadmine) ja tahe (tegutsemine), tootes vastavalt religiooni teoreetilise ja praktilise poole, mis on alati sekundaarne ning ajalooliselt tingitud (vt 1906:27-37 1960/I:16jj.26jj jne).

Schleiermacher ütleb: «Religioon on meel ja maitse lõpmatuse jaoks» (1906:34). «Tema olemuseks pole mõtlemine ega tegutsemine, vaid kaemus ja tunne… Ta tahab inimeses nagu ka kõiges muus üksikus ja lõplikus näha lõpmatut, selle jäljendit, selle esitust» (ib 32).

Sama skeem läheb kokku Martin Lutheri arusaamaga: – Schleiermacheri «tunne» on sarnane sellega, mis Lutherile on «usk»: see on intuitiivne-ekstaatiline akt, mis on seotud ilmutuse ja jumalaaustuse ehk religio‘ga; – Mõistus on ka Lutheril sekundaarne, olles «hoor» – tahe aga on patu ori, mistõttu ka (head) teod ei ulatu Jumalaga kohtumise dimensioonini.

Lutheri järgi toimub Jumala ja inimese kohtumine seeläbi, et Jumal «südant puudutab ja süda teda, mis toimub usu kaudu» (tsit. Hirsch 1964: 117jj järgi). Sest «seal on Jumal, kes on lõpmatu» (qui est infinitus; Suur Galaatia-kommentaar; WA 40/I:521j).

See juhib meid usumõiste juurde. Sest edasi tuleb väita, et teoloogia tähendab järelemõtlemist usu üle, mis pärineb ilmutuskogemusest ja -situatsioonist. Teoloogia on – Paul Althausi sõnul – kristliku usu «enese üle järelemõtlemine» (1962:5).

Usutunnistus ja dogma

Mis on usk? Usku on alati piibellikus traditsioonis mõistetud sügavalt personaalse nähtusena. Heebrea he’emin (millest tuleneb `aamen’) tähendab `kindlalt usaldama’ ning sama tähendavad kreeka pisteuo ja pistis.

Usk on suhtemõiste, millel on subjektiivne ja objektiivne pool: Ladina credere (uskuma), millest pärineb meie usutunnistuse nimetus credo (mina usun), lähteks on cor do = `ma annan oma südame’ (süda = sisim inimeses, tema isik).

Usu faktilise poole kohta ütleb Rudolf Voderholzer: «Võrreldes Vana Testamendiga kujuneb Uues Testamendis välja spetsiifiline usumõiste käsitlus. Usk on tsentraalmõiste sõnumi vastuvõtmise kohta», mis puudutab Jeesuses Kristuses tehtud «õndsustegu», eriti «tema risti ja ülestõusmist» (2001:56j).

«Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on tema surnuist üles äratanud, siis sa saad õndsaks», ütleb Paulus (Rm 10:9; vrd Hb 11:1.6).

Usku «tunnistama» (homologein) tähendas ühelt poolt personaalset akti, nagu ütleb nt Jeesus: «Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas!» (Mt 10:32).

(Järgneb.)

Kirjanduse loetelu ilmub pärast viimast osa.

Arne Hiob, teoloogiadoktor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)