Mustad päevad

See pealkirjas sisalduv nimetus pärineb veel sellest ajast, kui vaimulikud igal aastal Tartusse õpetajate konverentsile kogunesid. Tol korral kasutati vaimuliku riietusena vaid musta talaari. Viimastel aastatel on vaimulike garderoob muutunud mitmekesisemaks, kuid jaanuaris kogunevad vaimulikud ikka oma iga-aastasele konverentsile. Aeg on muutunud ning linn ei ole ühiseks koosolemiseks ja suhtlemiseks mitte kõige sobivam paik. Muidugi ei ole linn ka enam odav koht. Sellepärast kogunetakse seekord 21.–22. jaanuaril Roostale, Rooslepa kabeli lähedusse.
Vaimulike konverents on aastas ainus kord, kui kõik vaimulikud kokku saavad. Kuigi päevakord on konverentsil alati olnud tihe ja sisukas, on tähtsam pool ikka omavaheline suhtlemine. Kõik me mäletame kooliaega, kus koolikaaslastega suhtlemine ja õppejõududega koos veedetud kursuseõhtud polnud sugugi väiksema tähendusega kui läbivõetud õppeprogramm. Vaimulike konverents on alati olnud rikastav, kuid sellest osavõtt on teatud mõttes ka kohustus, sest kokku ei tulda mitte ainult selleks, et saada, vaid ka sellepärast, et teised vajavad seda, et minagi kohal olen.
Üldine vaimne pilt Euroopas viitab küll sellele, et kirikuelus ei ole ees ootamas kerged ajad. See nõuab erilisel viisil ühtekuuluvust, et mitte lasta selle maailma mõttemallidel ja meelsusel ennast kõigutada.
Konverentsi teema järgib sedakorda aasta teemat. Maailmas laiemalt on eelmine ja tänavune aasta kuulutatud usuaastaks. Usk mõjutab meie elu rohkem, kui esmapilgul tundub. Usk oleks nagu osa meie meeltest. Kui kasutame kompimismeelt, siis on meie maailm nii suur, kui kaugele me käega ulatume katsuma. Kui kasutame kuulmis- ja nägemismeelt, siis on meie maailm nii suur, kui kaugele ulatame kuulma ja vaatama. Usus elades ulatub aga meie maailm sinna, mida ei saa käega katsuda ega silmaga vaadata. Siis mahub meie maailma ka igavik.
Usk vormib meie elu. Inimese elust hakkab varem või hiljem välja paistma see, mida või keda ta usub või mida-keda mitte.
Minu jaoks on oluliseks isikuks olnud baptistiliikumise üks suurmehi Osvald Tärk. Selles liikumises küsitakse üsna sageli: «Kas sa usud? Kas sa oled usklik?» Tärk vastas sellele nii: «Ära küsi seda minu käest. Küsi seda minu naabrite käest.» Usk on elu ja eluviis. See ei jää kellegi eest varjule. Jeesus ütles: «Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele» (Mt 5:15).
Omal ajal öeldi, et hobune sai ka sellest aru, kui peremees oli usklikuks saanud. Tõsi on see, et me kasvame Tema sarnaseks, kellesse me usume. Nii on meie usul ka üks keskpunk, kuhu kõik tähelepanu koondub, ja see on meie Issand Jee­sus Kristus.
Nende tõsiste teemade kõrval antakse ilmselt hoog sisse ka eelolevaks peapiiskopi valimiseks. Peapiiskop Andres Põder on teatanud, et jääb 22. novembrist 2014 emerituuri. Praegu on igati sobiv aeg ühiselt vestlusringis mõtiskleda peapiiskopi rolli ja ülesannete üle meie kirikus.
Suure tõenäosusega osaleb uus peapiiskop vaimulike konverentsil. Vaevalt, et valituks osutub keegi, kes vaimulike osadusest ei hooli. Nii tuleb siis lugupidamisega suhtuda igaühesse, sest just tema võib olla järgmine karjaste karjane. See, kes kord Iisraeli kuningaks pidi saama, ei tulnud nende hulgast, keda selleks sobivaks peeti. Valituks osutus hoopi üks punapõskne karjapoiss.
Viimastel aastatel on meie kiriku vaimulike kooskäimisi järjest enam ehtinud vennalikkus, tõsidus ja palvemeel. Sellepärast loodan väga ka eelolevast arutelust viljakaid tulemusi. Kirikuelu saab edasi minna vaid Jumala juhtimisel. Väljend «nagu Jumal juhatab» ei tähenda, et lastakse asjadel minna, kuidas juhtub, vaid see tähendab tõsises palves Jumala juhtimise ja tahte otsimist. Jumal on oma töös alati kasutanud inimesi, vigade ja puudustega inimesi.
Soovin konverentsi tööle Jumala armu ja juhtimist.

 

 

 

 

Joel Luhamets,
assessor