Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Muslimite seas on nii kristlaste sõpru kui vaenlasi

11.05.2016 | | Rubriik: Ühiskond

Itaaliasse saabunud põgenike seas, kellel paavst Franciscus selle aasta suurel neljapäeval jalgu pesi, oli ka kolm muslimit. Internet

Eesti Kiriku veergudel on viimasel ajal palju arutletud selle üle, kuidas peaksime suhtuma islamiusulistesse. Esitatud on erinevaid, sageli täiesti vastukäivaid seisukohti. Üsna sama võib öelda ka mujal maailmas toimuva debati kohta kristlaste ja muslimite suhete üle.

Tagakiusamine ja umbusk
Organisatsioon Open Doors hoiatab, et kristlaste tagakiusamine on maailmas kiiresti süvenev probleem. Mullu tapeti usulistel motiividel üle 7400 kristlase ja rünnati 2400 kirikut. Eriti raske on olla kristlane sellistes riikides nagu Põhja-Korea, Iraak, Eritrea, Afganistan, Süüria, Pakistan, Somaalia, Sudaan ja Iraan. Peale Põhja-Korea ja Eritrea on kõikides neist domineerivaks religiooniks islam.
Pole siis ime, et paljud nende riikide kristlased peavad islamit olemuslikult vägivaldseks religiooniks. Näiteks äratas äsja rahvusvahelist tähelepanu mõjukas Poola ajakirjas Wprost ilmunud intervjuu süüria päritolu protestandi Miriam Shadeediga, kes organiseerib kristlastest põgenike Poola kutsumist. «Islam tuleb keelata. Kaitskem ennast, kuni pole veel hilja,» oli tema sõnum eurooplastele.
Mitmes Ida-Euroopa riigis leiavad taolised üleskutsed avalikkuses soodsat vastukaja. Lääne-Euroopas väldivad soliidsed meediaväljaanded küll nii äärmuslike seisukohtade levitamist, kuid sealgi on märgata umbusu kasvu muslimite vastu.
Mõnedki eurooplased näivad kartvat, et islam ühes sellega seostatavate võõrapäraste kommetega nende kodumaal võimust võtab. See tundub küll välistatud olevat. Esiteks on muslimeid praegu Euroopas nii vähe, et isegi hoogustuva sisserände korral ei suudaks nad niipea rahvastikus enamust saavutada. Samuti näitavad uuringud, et sisserännanute teises põlvkonnas väheneb ka laste arv.
Pew Research Centeri ennustuste kohaselt võiks 2050. aastal niisiis vaid 10% eurooplastest olla muslimid. Teiseks on veenvaid andmeid selle kohta, et Euroopas üles kasvavate muslimite noorest põlvkonnast on paljud vägagi vastuvõtlikud ümbritseva liberaalse ja sekulaarse keskkonna mõjudele. Näiteks ainult 20% Prantsusmaa noortest muslimitest käib regulaarselt mošees ning kolmandik Saksamaa muslimitest ei palveta peaaegu kunagi. 32% muslimina üles kasvanud USA elanikest loobub aga täiskasvanuna oma esivanemate usust sootuks.
On islamimaidki, kus sekulaarsete võimude jõupingutused on paljuski vilja kandnud ning päris suur osa elanikkonnast võtnud omaks läänelikud hoiakud ja elustiili (Albaania, Aserbaidžaan, Türgi, osaliselt Tuneesia). Teisest küljest on mitmes sisserände lähteriikidest aga populaarsed arusaamad, mis meie elukorraldusega kuidagi kokku ei sobi.
Mõtlemapanevad on Pew Research Centeri poolt 2013. aastal korraldatud uuringu tulemused, mille kohaselt toetab enamik Afganistani (99%), Iraagi (91%) ja isegi Egiptuse (74%) muslimitest šariaadi kehtestamist riikliku seadusena. Paljudes islamimaades on tõsiseid probleeme naiste ja erinevate vähemuste õigustega.
Mõnel pool leiab rahva enamik koguni seda, et islamiusust ärapöördumist tuleks karistada surmaga. Palju rahvusvahelist tähelepanu on pälvinud näiteks kristlasest pakistanlanna Asia Bibi juhtum, kes mõisteti 2010. aastal surma prohvet Muhamedi väidetava solvamise pärast. Otsust pole seni täide viidud, kuid Pakistani ühiskonnas ilmsiks tulnud toetus karmidele karistustele pühaduseteotuse eest on mõjunud maailma avalikkusele šokeerivalt.
Pole ime, et konservatiivsete vaadetega muslimeid on jõudnud ka Euroopasse. Sellest sugenenud kultuuridevahelised arusaamatused ja konfliktid kujundavadki kahjuks paljude eurooplaste arusaamu islamist. Kölni joobnud ahistajatel ja ISISe terroristidel on keskmise vaga muslimiga küll äärmiselt vähe ühist, kuid nendegi teod on põhjustanud eelarvamuste süvenemist.
Näib, et lääneriikide kristlaste enamik suhtub muslimitesse küll heatahtlikult, kuid siingi on erandeid. Näiteks kuulsa USA evangelisti Billy Grahami poeg Franklin kinnitas oma toetust skandaalse presidendikandidaadi Donald Trumpi seisukohavõtule, et muslimitele tuleks kehtestada riiki sisenemise keeld. Enamik USA kristlikest arvamusliidritest avaldas siiski selle üle nördimust.
Näiteks Lõuna Baptistide Konvendi esindaja Russell Moore kinnitas: «Igaüks on tehtud Jumala näo järgi, seega isegi inimesi, kellel on ebapopulaarsed religioossed vaated, ei tohi kasutada poliitilise mänguvahendina.» Tema sõnul tuleb austada ka nende inimeste väärikust, kelle tõekspidamisi ei jagata. Pealegi olevat ilmselge, et enamik muslimitest ei kujuta mingit julgeolekuohtu. Konservatiivsete vaadete poolest tuntud Lõuna Baptistlik Konvent on 15 miljoni liikmega üks USA suurimaid usuühendusi.

«Kristlased ja muslimid on vennad»
Moore põhjendas oma seisukohta niisiis usuvabaduse põhimõtte austamisega. Suur osa kristlastest läheb aga veelgi kaugemale, otsides usulisi ja poliitilistest huvidest tulenevaid kokkupuutepunkte muslimitega. Et ka muslimite seas leidub rohkesti neid, kes kristlastesse avatult ja sõbralikult suhtuvad, on ristiusu ja islami dialoog saanud viimasel ajal üheks rahvusvaheliste kiriku-uudiste populaarsemaks teemaks.
Dialoogis osalejate motiivid ja eesmärgid on seejuures erinevad. Mõned rõhutavad kahe religiooni ühisosa; heaks näiteks selle kohta on eestlannast muslimi Kätlin Hommik-Mrabte koostatud lasteraamat «Kes tegi maailma». Teiste jaoks on aga oluline religioonidevaheline koostöö vägivalla, sallimatuse ja sotsiaalprobleemide vastu võitlemisel. Eriti tuleb esile tõsta mõõdukate muslimite rolli tagakiusatud kristlaste kaitseks väljaastumisel.
Leidub neidki, kes leiavad, et sõbralik, vastastikusest lugupidamisest kantud religioonidevaheline dialoog on parim viis misjonitöö tegemiseks. Üks selliseid on Chawkat Moucarry, Süüria päritolu evangelikaalne kristlane, kes on kirjutanud mitmeid raamatuid kristlaste ja muslimite suhete teemal.
Moucarry arvates peab kristlaste suhtumine muslimitesse olema «inkarnatsiooniline, kaastundlik ja kriitiline. See peaks puudutama rohkem muslimitest inimesi kui islamit. Jeesuse Kristuse jüngritena on meil kahekordne kohustus armastada oma muslimitest ligimesi nagu iseennast ja jagada nendega head sõnumit. Need kaks käsku ei käi mitte ainult käsikäes, vaid kõige parem on, kui teine neist on esimese väljendusvormiks».
Muidugi on muslimitegi seas neid, kes sõbraliku dialoogi kaudu kristlasi hoopis islami õigsuses veenda loodavad.
Kristlaste ja muslimite dialoogi propageerib aktiivselt ka roomakatoliku kirik. Eriti suurt meediakajastust pälvis see teema seoses paavst Franciscuse visiidiga Kesk-Aafrika Vabariiki, mis toimus mullu novemb­ris. Selles riigis on pikemat aega möllanud kodusõda, mis viimastel aastatel on omandanud kristlastest enamuse ja muslimitest vähemuse vahelise konflikti värvingu.
Paavsti, kes keeldus visiiti tõsistest julgeolekuriskidest hoolimata ära jätmast, võeti entusiastlikult vastu nii kirikutes kui mošees. «Kristlased ja muslimid on vennad,» kuulutas Franciscus keskaafriklastele. Ta rõhutas ka, et sallimatust ja vägivalda esineb iga religiooni puhul ning ei saa öelda, et see oleks islamile olemuslikult omane.
Hiljuti avaldas paavst aga soovi kohtuda Egiptuses asuva al-Azhari mošee peaimaami Ahmed el-Tayebiga, kes on sunniidi muslimite autoriteetsemaid liidreid.
Mõned katoliku kiriku sisesed konservatiivsed ringkonnad on Franciscuse rõhuasetuste ja ühiskondlike seisukohtade suhtes aga teatavasti avalikult kriitilised. Ka avatud suhtumine islamiusulistesse on nende meelest üksnes järjekordne näide paavsti naiivsusest poliitilistes küsimustes.
Küllap tuleneb erinev suhtumine muslimitesse osalt kristlaste erinevatest kogemustest. Ja mõnes mõttes on õigus mõlemal poolel, sest ka muslimite seas puudub üksmeel suhtumises kristlastesse.
Kui tahame hinnata, kas mõni konkreetne inimene on meie potentsiaalne sõber või vaenlane, on seega usutunnistuse küsimisest vähe kasu. Osa muslimite suhtes on võõristus ja umbusk põhjendatud, teistega võime elada aga rahus ja üksteisemõistmises.
Rain Soosaar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)