Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Muretuse piiridest

11.09.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Kirikukalender julgustab meid käesoleval nädalal mõtisklema Jumala hoolitsuse üle. Teemakohased pühakirjakohad kutsuvad üles loobuma muretsemisest ning usaldama oma elu ja tulevik Taevaisa hoolde. Tänapäeval stressist stressi kulgeva elurütmi käes heitleva inimese vaimset tervist silmas pidades oleks see kahtlemata igati mõistlik püüdlus. Ometi peame sageli oma inimlikus nõrkuses tõdema, et selline kõikehaarav usaldus Jumala vastu käib meile üle jõu ning mure enda ja kõige selle pärast, mida kalliks peame, on muutunud meie sagedaseks seisundiks. Samas on meie kliima- ja kultuuriruumis muretus olnudki pigem taunitav ning seoses sellega kerkib kohe silme ette hoiatav võrdluspilt kõigile tuntud mõistuloost töökast sipelgast ning muretust rohutirtsust. Siit ongi aga sootuks kerge jõuda kahtluste ja kõhklusteni, et kustmaalt võiks joosta see piir, kus muretusest saab hoopis hooletus või koguni hoolimatus. Jumalik hoolimine ja armastus ise on sõdade ja inimlike kannatuste valguses läbi aegade meie ette kergitanud keerulisi küsimusi.
Täna kaksteist aastat tagasi toimus sari ohvriterohkeid terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides, mis omakorda viis sõjani Afganistanis. Samal ajal kui püüame nüüd sellest konfliktist mõtestatult väljuda, ootab maailm juba ärevusega Süüria sõja algust. Maailma majanduslikud, sotsiaalsed, geopoliitilised ja kliimamuutustele tuginevad arengustsenaariumid tekitavad meis kõike muud kui muretut meelt. Kui vaid saaks kõik need ja paljud teised mured vastavalt Peetruse kirja üleskutsele Jumala peale heita! Muretu homne päev on olnud meie tsivilisatsiooni üks ihaldatumaid inimlikke püüdlusi, mida on poliitiliselt proovitud realiseerida sotsiaalses heaoluriigis ning milleni ka meie loodame ükskord jõuda. Üha enam aga kostab siin ja seal ekspertide hoiatusi, et selline heaoluühiskond ei ole ühel või teisel põhjusel pikemas perspektiivis jätkusuutlik.
Ilmar Raag soovitab Postimehe arvamusloos «Millal algab 21. sajand» käsitleda 20. sajandi sotsiaalse hoolekande riiki kui ajaloo anomaaliat, millele järgneb tagasipöördumine «normaalsusesse». Nii on tema sõnul 20. sajand õpetanud meile tubli doosi õpitud abitust, kus kogukondlik side on nõrgenenud, süvenenud on individualism ja enam lootusi on pandud abstraktsele riigile. Eestis ei muutuvat asjad enne, kui me lakkame riigi peale lootmast seal, kus riik paratamatult üha jõuetumaks muutub, ning mõistame, et lahenduseks on kogukonnaga läbisaamine.
Magusast sotsiaalse heaolu riigi unelmast pole kindlasti kerge loobuda. Kuid kui demograafiline ja majanduslik reaalsus peaksid selle arengusuuna siiski välistama, tuleb meil taas õppida nägema enda kõrval teist inimest ja tema vajadusi. Siin on kirikul tegelikult hea võimalus lasta oma lootused üksnes maisele riigile asetanud sekulariseerunud ühiskonnal taas kogeda reaalselt Jumala hoolitsuse väge. Kirikul võiks ju olla potentsiaali ja motivatsiooni jagada oma hoolt ka väljapoole omaenda kogukonda. Kui me kirikuna ei õpi tõeliselt hoolima ka kõigest sellest, mis jääb väljapoole kirikuhoonet ja kogudust, siis võime jäädagi murelikult kokku lugema oma kahanevat liikmeskonda ja kurtma, et keegi ei võta meie kuulutust enam väga tõsiselt. Meil tuleb kõigepealt ise võtta väga tõsiselt seda, et Jumal armastab seda maailma ja hoolib meist kõigist väga. Aga ta on soovinud toimida maailmas peamiselt just inimeste tegude kaudu. Meie osaks on Jumala armastus usus vastu võtta ja lasta sellel endas tegutseda.
Eks me püüa luua täiuslikumaid arengukavasid ning rakendada strateegilise planeerimise nüansse oma kiriku tõhusamaks majandamiseks. Loomulikult on see töö ja vaev kantud murest kiriku homse päeva pärast. Samas oleme neis tegevustes lähedale jõudnud piirile, kus oma hooles ja mures usaldame liialt omaenese tarkust. Jumal sai lihaks ja tuli maa peale selleks, et teenida, mille viljaks oli koguduste ja kiriku tärkamine ja kasv. Maailm ja inimkond on oma olemuselt ikka samad kui Jee­suse ajal. Ka tänapäeval saab tagada koguduste ja kiriku kasvu ja teatud kindluse homse päeva suhtes eelkõige inimeste omakasupüüdmatu teenimine. Meil ei tule karta mitte seda, et muretusest võiks saada hoolimatus, vaid pigem seda, et suures muretsemises unustame hoolimise, mis on meie kui kiriku üks peamisi eneseteostuse võimalusi. Lastes Jumalal meie kaudu hoolida maailmast, loome maailmale võimaluse hoolida ka kirikust.

Laanepere,Taavi

 
 
 

 

 

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)