Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Mure pühakodade programmiga

09.02.2010 | | Rubriik: Juhtkiri

Riikliku programmi «Pühakodade säilitamine ja areng» juhtnõukogu võttis vastu 2010. aasta eelarve. Oma sisult kujunes koosolek kultuuriministeeriumi poolt antud summa jagamiseks ja taas leidis kinnitust vana tõde, et kümneid miljoneid jagatakse mängeldes minutitega, aga mõnesaja tuhande krooni saatuse üle otsustamine võib kesta tunde ja kokkulepet ei saavutatagi. Meil läks sel korral õnneks ja koosoleku lõppedes oli kompromiss sündinud.
Juhtnõukogu liikmete-otsustajate nimekiri on aukartust äratavalt pikk ja esinduslik. Lisaks rohkearvulisele riiklikule esindatusele on kaasatud kohalike omavalitsuste esindajad, arhitektuuri- ja kunstiajaloo asjatundjad ning loomulikult eri konfessioonide saadikud, kes on määratud omapoolseid taotlusi põhjendama ja vajadusel valikuid tegema. Praegu on toetusraha saajaid neli: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ja vennastekogudused. Varasemalt on raha taotlenud ja ka saanud lisaks eelloetletutele vanausulised ja rooma-katoliku kirik.
Kõigi soovide paigutamine olemasolevatesse raamidesse (loe: jagatava summa piiridesse) tundub lausa võimatu olevat, sest 2010. aastaks eraldatud kogusumma on 9 543 847 krooni. Olgu öeldud, et tähtajaks laekus 129 taotlust, mille kogusumma ulatus veidi üle 60 miljoni krooni. See ongi see maagiline kontrollarv, mida aastaid tagasi valitsuse poolt heakskiidetud programm nägi ette igal aastal eraldada kümne aasta jooksul.
Esialgselt planeeritud programmi kestus hakkab peagi täis saama, täidetud on ainult 10% programmi mahust, aga riigieelarve viimaste aastate rahaeraldised vähenevad. On see programmi vaikne lõpp kümnendal aastal või jätkub kunstliku hingamisaparaadi (10 miljonit krooni aastas!) abil elushoidmine?
Väga raske on vähest raha õiglaselt jagada, kui taotluste arv ja erinevate konfessioonide huvid ületavad kordades olemasolevaid võimalusi. Kui seni on määravaks olnud toetust taotleva objekti tehniline seisukord (üldjuhul avariilised ja varisemisohtlikud), siis nüüdseks on lisandunud teisi arvestatavaid hindamiskriteeriume: objekti kui mälestise tähtsus ehk eriti tähtsate muinsuskaitseobjektide pingerida. Näitena võiks tuua Karja ja Ridala kiriku. Esimesel neist alustatakse katusetöödega 2010. ja teisel 2011. aastal. Muinsuskaitselise tähtsuse primaarsust ei saa me konfessioonisiseselt eirata.
Samas on kriteeriumiks valikute tegemisel tõusnud muude finantseerimisallikate olemasolu. Kui kogudus leiab koostöös omavalitsuse või kellegi teisega võimalusi objekti rahastamiseks (põhiliselt erinevad projektitoetused), siis pühakodade programmist saab tuge omafinantseerimiseks. See põhimõte toob lisaraha ning aitab kiirendada programmi elluviimist. Näitena toon Haapsalu Jaani ja Rakvere koguduse, kes said omafinantseerimise toetust, ja Võnnu koguduse, kes taotleb seda 2011. aastaks. Raha on saanud eeskätt need, kes on ise üles näidanud aktiivsust ja oma raha algatuseks panustanud.
Esmavajalikud muinsuskaitse eritingimused, väiksemamahulised projektid tuleks kogudusel endal tellida ja kinni maksta. Ooteaeg pühakodade programmist võib ootamatult pikaks venida. Sel aastal on juhtnõukogu otsuse kohaselt projektdokumentatsiooni koostamise finantseerimine tervikuna nullitud. Järgmine võimalus tuleb alles aasta pärast.
Muinsuskaitseameti peale pahane olla põhjusel, et raha ei ole, on minu meelest kohatu. Raha panevad riigieelarves paika meie poolt valitud parlamendisaadikud ning sealt tuleb see vaheltlõigeteta jagamiseks juhtnõukogu ümarlauda.
Lõpusks tahan lugejateni tuua mõne arvu, mis kindlasti hinge kosutavad. Ajavahemikul 1992–2009 on muinsuskaitseamet eraldanud pühakodadele (kõik konfessioonid kokku) 220,5 miljonit krooni. Sellest on EELK saanud 186,5 miljonit. Arvud räägivad iseenda eest! Soovin, et nii mõnigi võiks kirumise asemel rohkem mõelda koostööle muinsuskaitsega.


Mati Maanas
,
assessor

Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus! (1Kr 3:11)