Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Mure orientaalkristluse* pärast

07.05.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Göttingeni ülikooli oikumeeniaprofessor Martin Tam­cke andis 10. aprillil Tartu ülikoolis külalisloengu kristluse kriitilisest seisust Lähis-Idas. Oma lühikese siinviibimise jooksul leidis professor ka hetke, et veidi Eesti Kirikuga vestelda.

Kuidas algas Göttingeni ülikooli (ja teie) suhe Tartu ülikooliga?
Mulle tuli kõne kolleegilt soome-ugri keeleteaduse erialalt, kes soovis teha koostööd Tartu ülikooliga. Ta uuris, kas on veel teaduskondi, kes taolisest koostööst huvitatud oleksid, ja ma nõustusin. See oli umbes 10 aastat tagasi. Olin tollal oma teaduskonna dekaan ja võtsin hea meelega taolise pakkumise vastu. Riho Altnurme oli sel ajal just dekaaniks saanud.
Tegu oli nii Göttingeni kui Tartu ülikooli jaoks igati sobiva pakkumisega, sest mõlemad olid üliõpilaste ja õppejõudude väljasaatmist soosivad. Paraku osutus projekt kasuteguri poolest siiski lühiajaliseks; miks, seda on raske öelda. Göttingen on näiteks ainus ülikool, kus töötab Eesti riigi rahastatud eesti keele õppejõud. See võiks ju koostööd motiveerida.

Mille poole püüdlete oma õpetamis- ja oikumeenilises töös?
Ülikoolis püüan viia õpilased raamatutest kaugemale, et nad laskuksid diskussioonidesse ja näeksid teist inimest kui partnerit. Viin neid seepärast ka kaks korda semestris välisreisidele, et nad saaksid otsest kogemust erinevate kultuuridega riikides.
Väljaspool kooli olen tegev suuresti väga erineva taustaga inimeste kokkuviimisel, kellel on seda dialoogi vaja just sellesama erinevuse pärast. Tihti on neil gruppidel ka erinevad poliitilised vaated, mis dialoogi keeruliseks teevad.

Mille poolest on Lähis-Idas asuvad kirikud erilised?
Lähis-Ida riikides on levinud kirikute stereotüüp – saadakse aru, et tegu on kristlastega, aga kas tegemist on protestandi, kreeka õigeuskliku, orientaalse õigeusu või muu eraldiseisva konfessiooniga, seda ei panda tähele ja islami seisukohast see rolli ei mängi. Samas reaalselt on ju erinev teoloogiline haridus, kasutatakse eri keeli, kuulutakse erinevatesse kultuuriruumidesse.
Lähis-Idas asuvatel kirikutel on mitu erinevat väga vana traditsiooni, näiteks kreeka õigeusu traditsioon, kopti kristlus, etioopia kristlus ja paljud teised, samuti ei eksisteeri nad ainult ühe maa kontekstis, vaid on rohkem-vähem leitavad ka ümbritsevates Lähis-Ida riikides.

Kas peale enamuse stereotüübi miski neid kirikuid ühendab?
Süstemaatiliselt ja praktiliselt tundub mulle viimasel ajal, et mitte. Kõik püüdlused leida mingit ühist pinda on läbi kukkunud. Ülevaatlik näide on Kesk-Ida kirikute nõukogu täielik läbikukkumine. Kirikud olid üksteisega algusest peale vastuolus ja nõustusid osa kirikute kuulumisega organisatsiooni ja teiste kuulumisega mitte. Probleeme tekitavad nii dogmaatika erinev mõtestamine kui poliitilised vastuolud. Peamiseks komistuskiviks ongi aegade jooksul tekkinud sotsiaalsed, poliitilised ja kultuurilised eripärad, mis on seejärel religioonilukku talletunud.
Ma loodan, et pealekasvav haritlaste ja usklike põlvkond suudab luua uusi ja paremaid suhteid juba üksteise mõistmise koha pealt. Sest praegu on sellest väga vajaka. Näiteks kui Egiptuses toimus hiljuti paljude kirikute põletamine, puudus kristlaskonnal isegi ühtne toetussüsteem.
Samuti on läbi kukkunud igasugused püüded leida ühist pinda kopti protestantlike ja õigeusklike kirikute vahel, sest nende ristimispraktikad on erinevad, teineteist peetakse kohati isegi hereetikuteks. Ka Saksa Evangeelse Luterliku Kiriku ja orientaalse õigeusukiriku suhted on sellesama põhimõtte tõttu häiritud.
Pärast USA sissetungi Iraaki rändasid sinna ka paljud baptistide ja nelipühilaste misjonärid. See tekitas pingeid nii kohalike muslimikogukondade kui orientaalsete kirikutega, sest tunti, et usklikke «võetakse üle». Seega on peale teiste kirikute tunnustamise vajalik ka kaaskristlaste aktsepteerimine ja reaalne soov ühiselt eksisteerida.

*Orientaalse kristluse all mõeldakse tavaliselt kristlikke konfessioone Egiptuses, Etioopias, Süürias, Türgis, Liibanonis, Iraagis ja Iraanis.
Diana Tomingas

Martin Tamcke
Sündinud 22. juunil 1955.
Oikumeenilise teoloogia ning orientaalkiriku ja misjoniteaduste professor Göttingeni ülikoolis.
Aktiivne liige mitmes Saksa ja idakirikute vahelises oikumeenilises organisatsioonis ja dialoogigrupis ning Saksamaa ja araabia maade vahelise poliitilise dialoogi nõunik Saksa valitsuses.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)