Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Mungaelu raskused ja võlud

11.12.2013 | | Rubriik: Kultuurielu

mittepyhadEesti keeles on ilmunud vähe kirjandust kloostrielu kohta.

2010. aastal ilmus Jaan J. Leppiku raamat «Purpur paradiisioru veerul», milles autor vaatleb elu kreeka õigeusu kloostris. Athose mäe munkadest pole maakeeles aga kahjuks ühtegi  käsitlust.
Nüüd ilmus vene õigeusu arhimandriidi Tihhoni raamat «Mittepühad pühakud ja teised jutustused». Pealkiri on kohmakas. Kui ütleksime: mitteinimlik inimene, mittekoeralik koer – mis ütleb see eestlasele? Raamatu on tõlkinud Ülar Lauk, toimetanud Madis Palli ja keeleliselt Kairit Henno. Raamatut on Venemaal müüdud üle 1,5 mln eksemplari, ütleb järelsõnas kirjastus Tänapäev.
Tõlge jätab soovida. Raamatut saab soovitada eestlasele, kes oskab kohmakused mõttes parandada. Kommentaarid on raamatus head. Need aitavad mõista õigeusu terminoloogiat ja annavad lisainformatsiooni.

Kes vastu pidasid, on pühad
Raamat vaatleb Vene kloostrite elu 20. ja 21. sajandil. Meie silme ette kerkivad mungad, kes on läbi käinud vangilaagritest ja sõjast. Võitlused kloostrite eest võimudega on pingelised, sest pärast oktoobrirevolutsiooni suletakse kirikuid ja kloostreid, tapetakse munki ning pannakse ka vangi.
Hruštšovi väljakuulutatud sõda religiooni vastu teeb kirikute ja kloostrite elu põrguks. Aga paljud mungad peavad vapralt survele vastu ning suudavad kasvatada uue põlvkonna usklikke. Mungaelu pole kerge: pidev töö, palve ja pikad paastud. Üksikud staaretsid võtsid üle Venemaa vastu pihile usklikke ja ka haritlased käisid kloostrites hingejõudu kogumas. Ka meil Eestis oli sel «sula» ajal kirikul raske ja need, kes vastu pidasid, on pühad.
Meie kirikus pole pühakuid ja ka selles raamatus ei ole mungad sugugi läbinisti pühad, siit võiks tõlkida pealkirja – pühaduseta pühakud. Kloostrisse tungisid ka petised, eri peatükk ongi ühest sellisest petisest. Mulle oli uudiseks, et Suhhumi juures mägedes elasid erakud, kes olid sõltumatud võimust, nendega suheldi salaja.
Kloostriülemad pidid käituma ootamatult ja osavalt, et tõrjuda võimude rünnakuid ja turistide rumalaid küsimusi. Miks Gagarin kosmoses Jumalat ei kohanud? – See küsimus käis omal aja ka meie ajakirjandusest läbi. See pidi olema surmahoop usklikele, kuid iga usklik teab, et küsimus on nõme.

Petseri klooster jäi puutumata
Imekombel jäi puutumatuks Petseri klooster. Pärast sõda oligi Venemaal kaks tegutsevat kloostrit, üks neist Petseris. Kunagi rahulikult Eestimaal tegutsenud klooster läks pärast sõda Venemaa alla ning nõukogude võim tegid kõik, et seda sulgeda. Imekombel jäi aga klooster püsima.
Raamat räägib Jumala ettehooldusest. Imeline sündmus võib paista juhusena, kuid usklikule on see märk Jumalalt. Huvitav on lugeda munkade lugusid, kõik nad on erinevad, ainult usk Jumalasse ühendab neid ning mungatõotused.
On ka naljakaid juhtumeid: üks munk otsustas kloostrisse sisse lasta ainult neid, kes oskavad peast ütelda usutunnistust. Muidugi jäid kõik turistid värava taha. Lõpuks ka usuasjade volinik, kes oli võimude esindaja. Et sisse saada, pidi ta munga etteütlemise järgi kordama usutunnistust, siis sai maruvihasena sisse. Hiljem kiitis kloostriülem seda munka ning kinkis talle pudeli konjakit.
On lugu nunnast Frosjast, kes jutustab ka ühe kloostri kinnipanemisest, rüüstamisest bolševike poolt. See nunn pandi vangi, kus ta koos teiste nunnadega laulis kirikulaule. Ja on ka lühilugu joodikutest munkadest, keda kästakse jalgupidi tallata Piibli otsas, kuid nad ütlevad: elasime nagu sead, sureme nagu kristlased. Need mungad raiuti mõõkadega tükkideks.

Sisemine usuvõitlus
Raamatu autor arhimandriit Tihhon on nüüd Putini juures usuasjade nõunik. Nii et tähtsal kohal. Ega saa ka kõike usaldada, mida ta kirjutab, kuid Vene kloostrieluga esialgseks tutvumiseks on raamat kõlblik. Ka luterlastele, kellele pole siin maal kloostrit ja kes ei kummarda pühakuid.
Nende lugude väärtus on just selles, et jutt pole läbinisti pühadest, kanoniseeritud pühakutest, vaid usklikest munkadest, kes peavad sisemist usuvõitlust ning võitlust kõige kurjaga, mis ümberringi.
Usuisa Martin Luther oli nooruses munk kuni abiellumiseni nunnaga. Nüüd on tekkinud üksikud luterlikud kloostrid Soomes, Rootsis, Saksamaal. Kui mul valida oleks, siis läheksin kartuuside kloostrisse. Seal elavad erakud-mungad oma kongides, paluvad Jumalat ja harivad aeda ning ainult pühapäeviti kogunevad jumalateenistusele. Aga ma olen juba liiga vana.
Jaan Tooming

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)