Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mundris vaimulikud hoiavad nii hinge kui korda

26.02.2020 | | Rubriik: Kirikuelu, Ühiskond

Tööülesannete täitmiseks valmis: peakaplan Valdo Lust (vasakul) ja Timo Švedko. 2 x Kerly Virk

Et nõudlus kaplaniteenuse järele on aina kasvanud, toimetavad nüüd juba mitu head aastat politseis abikaplanid, kelle ülesannete seas on hingehoid, kriisinõustamine, surmateadete viimine, aga näiteks ka abipolitseinikuna patrullis osalemine.

Täna toimetavad politsei ridades neli abikap­lanit: Lõuna-Eestis Toomas Nigola ja Timo Švedko, Põhja-Eestis Annely Neame ning Ida-Eestis Mairit Kallaste. Tänu neile on politseikaplanaadi teenuse kättesaadavus parem ning kui mõni suurem kriisiolukord vajab nõustamist või näiteks ka surmateade edastamist, võib julgelt neid oma piirkonnas appi kaasata.
Veel enam, kui tuge vajavad meie töötajad ise, on abikaplanid vajadusel samamoodi toeks. Lõuna Ekspress uuris meie kandi meestelt, kellega tegu ning kuidas neist said vormikandjate hingehoidjad.

Tasakaalupunkt vaimuliku- ja politseitöö vahel
Abikaplan Toomas Nigola on vaimuliku tööga kokku puutunud nüüdseks oma 20 aastat. Pika staaži sisse jääb praktika usuteaduse üliõpilasena Pärnu Eliisabeti koguduses toonase praosti ja hilisema peapiiskopi Andres Põderi alluvuses. Sealt edasi teenis ta esmalt jutlustajana, siis diakonina Kambja koguduses. Vahepeal ka vanglakaplanina ning põgusalt politseiametiski. Suurem osa teenistuskäigust on seotud Põlva Maarja kogudusega, kus Toomas on tänini koguduse õpetaja.
Tõdemus „kes teeb, see jõuab“, kirjeldab Toomase elutempot kõige paremini. Nii korraldab ta vaimulikutöö kõrval ka kirikuvalitsuse avalikku kommunikatsiooni, juhib Põlva matusebüroo tööd, õpetab noori kohalikus kristlikus põhikoolis ning jõudumööda lööb kaasa reservohvitserina Kaitseliidu tegemistes.
„Minu teekond politseisse kulges üsna loogilist rada. Omal ajal vanglakaplanina teenides sain politseiametist ettepaneku tulla analüüsima võimalusi ja vajadusi kaplanitöö käivitamiseks politseis ja arestimajades. Nii läbisin USAs ka politseikaplani baaskursuse ning lugesin end neisse teemadesse sisse. Ka Eesti politseikaplani käsiraamatu esialgse versiooni panin kokku,“ kirjeldas Toomas, kes pole üksnes abikaplan, vaid ka abipolitseinik.
„Tõsi, abipolitseinik sai minust 2007. aasta pronksiöö sündmuste aegu. Viimasel ajal on patrullimisele pühendumiseks olnud kaugelt vähem aega, kui sooviksin. Praegused perspektiivid annavad aga lootust, et ehk peagi õnnestub jälle veidi vabamalt hingata ja mõni patrullring ka sekka teha. Kuna mu põhikutsumus on kogudusevaimuliku töö, aga politseinikud on ometi armsad, on praegu tasakaalupunktiks jäänudki just abikaplani staatus,“ märkis Toomas.
Senises töös abikaplanina on Toomasel ette tulnud nii surmateadete viimist kui ka hingehoidlikke vestlusi, mis tema sõnul tihti saavad alguse üsna tavalistest lobisemistest. Kuigi kõrvaltvaatajatele näib kaplanitöö enamasti kurvameelne, jagub Toomase kinnitusel abikaplanite argipäeva ka päikselisi päevi, helgeid kohtumisi ning südantsoojendavat tunnet, kui õnnestub kellelegi abiks olla või head korda saata.

Töövarjust abipolitseinikuks, sealt edasi abikaplaniks
Abikaplan Timo Švedko on vaimulik olnud mõne aasta jagu ning teenib Rannu Püha Martini kogudust. Lisaks sellele teenib ta alates 2020. aasta jaanuarist ka Tartu Maarja koguduse õpetajana. „Üks hetk pakuti mulle võimalust tulla politseisse üheks päevaks töövarjuks. See oli niivõrd huvitav väljakutse, et otsustasin liituda abipolitseinike ridadega. Erialane taust vaimulikutöös omakorda lõi võimaluse panustada politseitöösse mitte üksnes patrullides, vaid ka abikaplanina,“ rääkis Timo, kel varasemalt oli politsei- ja piirivalveametiga kokkupuuteid üksnes passilauas ja dokumentide taotlemisel.
Nüüdseks on Timost saanud aga tõsine patrullihunt, aidates nii vahetus politseitöös kui ka politseinikele abikaplanina igal võimalikul hetkel olemas olles. Hingehoiu kõrval on Timogi edastanud surmateateid, lisaks kaasa teeninud politsei mälestusüritustel ja palvustel. Et argitöö politseis on pingeline, peab Timo õnnestunuks iga päeva, mil politseinikud ja ka kap­lanid ise jõuavad töölt koju tagasi nii füüsiliselt kui vaimselt tervena.
Ta märgib, et olgu olukord kuitahes keeruline, aitavad kaplanid teha olulisimat – säilitada usku ja mitte kaotada lootust. „Igaüks usub tegelikult millessegi või kellessegi. Kui mitte Jumalasse, siis on ka muud vaimsused. Või usutakse näiteks rahasse, endasse, edukusse või millessegi muusse. Usk on see, millele või kellele inimene elus oma lootuse paneb. Selles mõttes on usk igal juhul iga inimese elu osa,“ tõdeb Timo ning märgib, et igast usust paraku lõpuks ei ole kasu. „Küsimus on selles, milline usk kannab ka siis, kui satume olukorda, kus meil peale usu enam mitte midagi muud alles ei ole.“
Selleks, et tihedas töötempos politseitöötajad iseend ära ei kaotaks, soovitavad abikaplanid piisavalt puhata ja aeg maha võtta, veeta aega oma lähedastega. „Soovin, et kõik võiksid kogeda piisaval määral igavust. Tänapäeva üle­stimuleeritud maailmas on see juba väärtus omaette,“ tõdeb abikaplan Toomas lõpetuseks.
Kerly Virk,
politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja

Kaplan ja abikaplan
nõustab religiooni, eetika, moraali ja hingehoiu küsimustes;
pakub tuge pingelistes olukordades, mis puudutavad hingelisi, religioosseid, moraalseid ning perekondlikke küsimusi;
pakub individuaalset nõustamist, hoides vastavalt vaimuliku kutse-eetikale nõustatava privaatsust ja pihisaladust;
külastab haigeid ja töökohustuste täitmisel viga saanud politseitöötajaid haiglas või nende kodus;
edastab surmateateid lähedastele;
korraldab ja viib läbi riiklike pühade ja tähtpäevade vaimulikke tseremooniaid;
osaleb vastavalt vajadusele ja võimalustele patrullis.

Pildigalerii:
Timo

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)