Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Munad ja pühad

06.04.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Lihavõttemunad on sotsiaalse suhtlemise vorm, neid kingitakse ja saadakse vastukingiks. Mune kingitakse sõpradele, õpetajale, kuid ka ämmaemandale, samuti ristivanematele, kellelt varem oli õigus mune saada.

Munade värvimine, kinkimine ja söömine on Euroopa maades ja Eestis kõige levinum lihavõttega seotud tava. Munad (eeskätt tühjakspuhutud munakoored) kaunistasid ka jõulukrooni ja jõulupuud, samuti pulmakrooni, neid asetati 20. sajandil aknakaunistusena topeltakende vahele vatile kõrvuti kuivatatud lillede, ilukõrvitsate ja muuga. Ka värvilisi lihavõttemune hoiti nähtaval, neist kaunimaid säilitati eraldi vaagnal.

Üle-eestiliselt on mune värvitud lihavõtteks. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses käisid noormehed külapidi mune korjamas, samuti ristilapsed ristivanematelt neid saamas. Muutus toimus täisealiseks saamise, varem leeriskäimise järel, sest sellest ajast alates pidid hoopis ristilapsed ristivanematele mune kinkima.

Lihavõttemunad

See on kogu Euroopas tuntud tava, mis tähistab uut elu ja kestvust. Varem oli tava juures oluline, et kanad olid selleks aastaajaks juba munema hakanud. Mune varuti pikemat aega – neid ei tohtinud süüa paastu ajal, nii säilis lihavõtteks suurem hulk. Sageli hoiti mune kõvaks keedetuna nii lihavõttetoiduks kui ka munaotsijatele jagamiseks. Paljudes keeltes nimetatakse lihavõttemune paastu- või ka paasamunadeks, sest keskaegne laialt levinud nimetus lihavõtete jaoks on paasapüha.

Mune värviti mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil kasutati värvimisel ka siid- või krepp-paberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kriibiti värvi maha, kirjutati nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna – nii tekkis koorele õrn taimekujutis.

Mitmevärvilised munad saadi vesivärve või munalakke kasutades, mis olid 20. sajandil väga levinud värvimistehnikad. Kui pärast Teist maailmasõda pikka aega munalakke saada polnud, siis asendati need muude värvivate ainetega, koguni lillatera ehk kaaliumpermanganaadi, briljantrohelise ja muu käepärasega.

Munakoored koguti kokku ja anti kanadele, et need paremini muneksid.

Mängud munadega

Munakoksimine on vana lõbustus, mille juures järgiti mõnd salanippi. Koksiti terava otsaga. Muna oli tugevam õige peoshoidmise korral. Kelle muna katki läks, see oli kaotaja ja loovutas oma muna teisele.

Tooreid mune sokutati neile munakorjajatele, kes ei meeldinud või kellega oli mingi vimm. Kuna noormehed kogunesid ühiselt mune koksima või sööma, siis oli häbiasi, kui selgus, et sulle on sokutatud toores muna.

Teine tuntud trikk oli puumuna, millega oli võimalik munakoksimisel vastased üle lüüa. Osavasti värvitud muna ei erinenud millegagi loomulikust. Poisid omakorda pigistasid rahvarohkust ettekäändeks tuues tüdrukutel taskus kaasavõetud mune puruks.

Usuti, et kui hoida lihavõttemuna seitse aastat, siis muutub munakollane helendavaks ja muna läbipaistvaks.

Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas (BERTA)

Merje Mänd

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)