Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mummo’d rõõmustavad jumalasõnast

11.01.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Kahe Toini kurbrõõmus kohtumine Tartus Ingeri majas.

Jeesuse mälestuse nimel leiba murdes. 2 x Rita Puidet

Tartu soome kogudusel on kolm sõpruskogudust. Detsembris käisid kogudusel külas sõbrad Vesantost.

Tartu mummo’d on nagu aaskannikesed, sitked ja vähenõudlikud, ent visad. Aaskannikesed sellepärast, et see väike lilleke on ingerlaste rahvuslill. 1926. aasta andmeil elas Nõukogude Liidus 114 831 ingerisoomlast. Enne sõda, 1939. aastaks oli tapetuid, vangistatuid ja küüditatuid umbes 50 000. Represseerimine jätkus.
Pärast Stalini surma võisid nad väljasaatmispaikadest lahkuda ja paljud neist asusid elama Eestisse. Tartu Ingerisoomlaste Seltsil on praegu 125 liiget, aga kõik Tartu ingerlased seltsi ei kuulu. Rahvusrühm moodustas 1989. a oma koguduse, Tartu soome koguduse, millel on 37 liikmesannetajat.

Rõõm kokkusaamisest
Tartu soome koguduse juhatuse esimees Hilda Kruustük ütleb, et koguduseliikmete keskmine vanus on 80 ringis. Tema saab varsti 80, ent ta on üks nooremaid. Kaks korda nädalas kogunetakse Veski tänavale Ingeri majja jumalateenistusele, tulijaid on keskmiselt 20–25. Koguduse hooldajaõpetaja on Eenok Haamer, abiõpetaja Urmas Oras.
Advendi 2. pühapäeval on mummo’d veidi ärevil, sest kogudusele on külla tulnud Vesantost sõpruskoguduse delegatsioon õpetaja Jarmo Paanasega. Jumalateenistused ongi oodatud, sest see annab hea võimaluse emakeelset jutlust kuulata ja üksteisega suhelda. Rõõmu teeb see, et kohal on nii hooldajaõpetaja Eenok Haamer kui abiõpetaja Urmas Oras. Ja Ingeri maja saal saab rahvast täis.
Tulijaid tervitab koguduse juhatuse esimees Hilda Kruustük, kes ütleb, et tavapäraselt on jumalateenistusel 20–25 inimest, aga sel päeval ei hoolitud teede libedusest ega külmakraadidest. Ka võimalikust väsimusest, sest eelmine päev oli koos sõpradega veedetud linnas: Jaani kirikus ja Pauluse kirikus, kus piiskop Luhamets tutvustas pühakoda, ja jõululaadal. Pärast jumalateenistust sõideti aga taas Pauluse kirikusse, kus oli algamas kontsert. Nii elurõõmus ja elujõuline on kogudus, kus liikmete vanus on aukartust äratav.
„Noored on läinud Soome või siis eesti kogudustesse. Nendest on saanud eestlased nagu minu lastestki. See on meie rahva saatus. Elame vapralt nii kaua, kui hing sees. Oleme lubanud, et kui on kas või kaks koguduseliiget, siis saame Jumala nimel kokku,“ ütleb Hilda.

Emakeele kõla
Siiski on rahva seas koguduse viimaseid leerilapsi Merje Malkki, kes räägib, et seltsi peole tuleb vahel ka mõni noor inimene, kes ütleb, et tema vanaema oli ingerlane, aga tema ise on eestlane. Kes tunneb tugevamat sidet, hakkab seltsi liikmeks ja käib laulmas või tantsurühmas. Kirikuga siiski side puudub. Palju häid sõnu on Merjel öelda koguduse aadressil: „Kogudus on väga tugev, inimesed on küll vanemad, aga elujõulised ja käivad aasta ringi igal jumalateenistusel.“
Kogudusse jumalateenistusele on oodatud kõik soomlased ja nad saavad sellest osa emakeeles. Kuid nooremad inimesed ja ajutiselt siin elavad soomlased käivad koos Tartu Maarja koguduse juures, kus õpetaja Joona Toivanen peab soomekeelset piiblitundi ja vahel ka teenistust, aga see on liikuv kogukond.
Jutluses võttis külalisõpetaja kõneks Soome iseseisvuspäeva ja laulis kuulajaile laulu Eino Leino sõnadele, milles kumab läbi Issanda tuleku lootus. Ta kutsus andeks paluma, et andeks saanuna elada rõõmustades, kartmata ja vaba meelega ning aidates teistel valvata Jee­suse tulekut. Seniks aga võib kodus õppida uusi laule, sest kogudusele kingituseks tõi ta kastitäie lauluraamatuid.

Elada kartmata
Seda kartuseta elu on neile armsatele mummo’dele väga vaja, selgus, kui kohvilaua taga said kokku kaks Toinit – üks Tartust ja teine Vesantost. Toini Podekrat rääkis oma nimekaimule, et ta saadeti 1943 sõja ajal Ingerimaalt Soome. Elu olekski võinud seal edasi minna, paraku läks teisiti. Väike rahvakild oli suurriigile jätkuvalt pinnuks silmas ja Toini viidi Venemaa sügavustesse.
Vabanemise tõi Stalini surm 1953, kui Toini sai loa Eestisse tulla. Sestpeale on ta Tartus elanud, olnud eestlasega abielus ja peab praegu lesepõlve. Ta ohkab sügavalt ja ütleb, et peab tänulik olema talle antud elupäevade eest.
Riitta Korhonen on Eestis mitmendat korda ja meenutab, kuidas ta 1991 istus raadio juures ja kuulas uudiseid, elades kaasa ärevatele päevadele üle lahe. Nad rõõmustavad, et võivad nüüd laeva istuda ning nende emakeelt kõnelevatele sõpradele vabalt külla tulla ja koos jumalasõna kuulata.
Rita Puidet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)