Esileht » Arvamused » Arvamus »

Multikultuursus, islam ja Euroopa

16.11.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille HommikSeptembrikuu Akadeemias ilmus Martin Kala artikkel «Mida Euroopa usub ja kuidas islam sellele vaatab». Artikli esimene pool lööb üsna üheselt häirekella pingest islami ning kristlike väärtuste ja/või sekulaarse Euroopa vahel, teine pool vaidlustab sellist kuvandit.
Kuu hiljem ületas uudisekünnist Saksamaa kantsleri Angela Merkeli väide, et multikultuursus Saksamaal on täiesti ebaõnnestunud. Hiljem selgus, et miljonid immigrandid (peale türklaste ka poolakad, itaallased jt) vajavad paremat lõimimist.
Nüüdseks hakkab tunduma, et usk radikaalse islami võimekusse saada üleühiskondlikuks, konservatiivseks usuks tänapäevastes Lääne-Euroopa indiviidikeskseks muutunud, liberaliseerunud, sekulariseerunud ja seesmiselt – eluviiside, maailmavaadete jms poolest – killustunud ühiskondades on kasvanud ning on «häirekellalööjates» oluliselt tugevam kui islami radikaalides endis.
Islamistid ei ole näiteks veendunud, et pelgalt muslimite arvu kasv tooks automaatselt kaasa islamiseerumise või pearäti kandmine ja mošee regulaarne külastamine teeks neid piisavalt radikaalseks. «Häirekellalööjate» usk on aga kõigutamatu.
Islami mõju Euroopas peaks olema äratuntav kõigile ainuüksi üldisest muslimite arvust – vahet pole, kas muslim on etniline sakslane, albaanlane, somaallane või türklane – ; multikultuursest «tänavapildist»; sellest, et muslimid käivad rohkem mošees kui kristlased kirikus.
Muslimite koguarvu Euroopas on hinnatud juba suuremaks kui 50 miljonit. Arusaamatu on vaid, miks islamistid vähemalt mõneski Prantsusmaa või Saksamaa kohalikus omavalitsuses juba võimul ei ole.
Samas võiks aga mõelda ka probleemi ja lahenduse vormis. Näiteks meil pole tuntud vajadust teha rahvaküsitlust minareti ehituse teemal ega võtta vastu seadust pearättide kandmise kohta. Kui vajadus tuleb, küsitletakse rahvast, tehakse reeglid.
Mošee ehitus Tallinna on jutuks tulnud. Väga suurt tahtmist lubada pole olnud, väga suurt protesti ka mitte. Prantsusmaal ja Šveitsis on tuntud vajadust, on võetud vastu otsuseid, pinged maandatud.
Multikultuursus kõlab pea sama hästi kui usuvabadus. Tõeline usuvabadus – kui kõik usud on samavõrd õiged valikud, kõikide uskude järgijad võrdsed ning ateism ja mitteuskumine samaväärne mis tahes liiki uskumisega – aga võib tekitada ebakindlust samamoodi nagu teadmine, et järjest suurem hulk inimesi võtab oma pensionisambad välja pangast, kus mina endiselt oma sambaid hoian.
Kui Saku Suurhalli tuli usukuulutaja Koreast, polnud ka kirikutele «usuvabadus» enam samavõrd tingimusteta hea, kui ta oli NSV Liidu ajal.
Usuvabaduse puhul ühiskonnast üldiselt (sh kooliharidusest) ei saa enam kuigi palju toetust oma uskumustele. Metodism ja islam, hedonism ja ateism muutuvad samaväärselt tarbitavateks valikuteks. Kõik valikud on võrdsed. Vali «ükskõik millist».
Samas pole usulised valikud päris vabad ega kultuurid absoluutselt võrdsed ei meil ega mujal.
Traditsioonilisemal ja kultuurilisemal usutraditsioonil on ikka suurem mõju inimeste valikutele, mistõttu islami valiku hind on etnilisele eestlasele ehk sama kõrge kui rumeenlasele metodismi hind.
Kultuuri puhul pole küsimus vaid enamuse ja vähemuse kultuuris. Ühiskonnad kipuvad kaasajal kultuuriti ka killunema ning see, mis toimib ühiskonda kultuuriliselt ühendavana, ei sarnane enam sisult ega olemuselt traditsiooniliste religioonidega.
Ameerika Ühendriikides on selleks tsiviilreligioon, mis oma sümbolite ja rituaalidega liidab ühiskonnaga nii juute, katoliiklasi, protestante, ateiste kui muslimeid. Ameerikas ei kasutata eriti sõnu «multikultuursus» ja «sallivus».
Küll aga räägitakse palju sellest, millised on Ameerikale omased väärtused. Viimastega kohandumise teel lõimuvad ühiskonda mis tahes kultuurist pärit inimesed. Ja toimib üsna hästi. Nii usugruppe, pornograafiat kui ühistunnet võib sel moel olla rohkem.
Ka Euroopa ühiskondades ei tugevne ühisväärtusena mitte multikultuursus ja sallivus, luterlusest või katoliiklusest rääkimata, vaid pigem tarbimine ja hedonism, indiviidi valikuvabadus ja tarbija enda vastutus toote kvaliteedi eest.
Muud asjad pole ühiskondlikult olulised. On ühiskonnale ükskõik.

Alar Kilp
,
Eesti Kiriku kolumnist

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)