Mul pole olnud aja rikkust ilutsemiseks pillata

08.06.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Nii on öelnud meie muusika grand old man Roman Toi oma elutööle tagasi vaadates. Nüüd, kus maestrol on täis saamas juba 91. eluaasta, võime öelda, et «aja rikkust» on Jumal talle andnud rikkalikult ja seda pole ta tõepoolest «ilutsemiseks» pillanud.

.

Roman Toi helilooming on näide sellest, kui lihtsate vahenditega saab kuulajas tekitada Jumala lähedust.
Roman Toi helilooming on näide sellest, kui lihtsate vahenditega saab kuulajas tekitada Jumala lähedust.

Kui võtame teadmiseks, et juba koolipoisina juhatas Roman Toi Westholmi gümnaasiumi koori ja orkestrit, teeb see kokku 75 aasta ümber. Püüdes kokku lugeda kõiki neid koore, kontserte, laulupidusid ja nende käimapanemisi, muusika kirjutamist, artiklite nuputamist ning õpilastega rassimist, võib «Kevade» köstri kombel ohata, et enne läheb Jumala päikene looja, kui me maestro elutöö registriga valmis saame.

Saabumine koju

Suur osa Roman Toi elutööst on läinud väliseestluse ja -eesti muusika elushoidmiseks. Uolevi Lassander olla kunagi öelnud, et Roman Toi on väliseestlastele sama, kes oli Gustav Ernesaks kodueestlastele. Kuid ega me arusaadavatel põhjustel pikka aega sellest suurt midagi teadnud. Kuni aastani 1989, kui 29. septembri Reede kirjutas: «Läinud pühapäeval saabus pärast 45aastast võõrsilolekut Torontost Tallinna koorijuht ja helilooja Roman Toi.»

See oli suurpäev Kodu-Eesti muusikaelule. Sama aasta 1.–3. oktoobrini toimusid Roman Toi autorikontserdid Tartus, Viljandis ja Tallinnas. Just nendes linnades on ta omal ajal õppinud, elanud ja tegutsenud. Tartus isegi neli aastat ülikoolis õigusteadust tudeerinud. Sealtpeale on Roman Toi olnud ka Kodu-Eesti muusikaelu lahutamatu osa.

Nüüd, kus me juba ligi paar aastakümmet temaga kokku oleme puutunud, teame ka omaenda kogemuste põhjal, milline on Roman Toi. Võib öelda, et ta on hea näide sellest, kuidas on toimimas loomulik anne, mida on lihvinud meie tippmuusikud Tuudur Vettik (koorijuhtimine), August Topman (orel), Heino Eller (kompositsioon) ja Olav Roots (orkestrijuhtimine). Selle ande juurde käivad korraldustöös nii vajalikud seltskondlikkus ning lahedad ja muhedad, vahel ka vürtsikad ütlemised.

Teab ja mäletab

Teame, et tal on põhimõtted, mida tasub tõsiselt võtta. Teame ka seda, et Roman Toi ei armasta sosistada, vaid kõneleb ikka täiel häälel. Ja et ta mäletab kõike. Mäletada on aga sellel käänulise ja sügavaid vagusid ajanud eluteega mehel palju. Nii palju, et sellest on raamat saanud, mis just neil päevil huviliste raamaturiiuleisse jõudis.

Orkestreid ja koore, mida Roman Toi juhatanud, tuleb oma kümmekond. Ta on andnud orelikontserte ja teinud kaasa jumalateenistustel. Ta on olnud Toronto Centennial United Church’i organist ja koorijuht ning Toronto Peetri koguduse organist ja Cantate Domino dirigent. Ta on olnud Ontario Choral Society president ning võtnud osa luteri kiriku laulu- ja palveraamatu koostamisest.

Tema põhimõte on olnud, et jumalateenistus peab olema kõikide ühine rõõm. Selle ühise rõõmu tekitab aga koguduse laul, mis põimib jumalateenistuse tervikuks.

Juubelikontsert Toomkirikus

Kui vaatame tema heliloomingut, siis torkab silma vaimuliku muusika suur osakaal: kantaadid «Suur on, Jumal, su ramm» segakoorile, sopranile, aldile, tšellole ja orelile, «Laudate Deum» segakoorile, baritonile ja sümfooniaorkestrile ning «Hõisake Jehoovale kõik ilmamaad» baritonile ja segakoorile; Te Deum laudamus solistidele, koorile, orelile ja vaskpillidele, Psalm 100 segakoorile, laulud, koraalid jne. Osa neist ka viimases «Kiriku laulu- ja palveraamatus».

23. mail tähistati muusikaõhtuga Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus meistri 90. sünnipäeva. Natuke hilja küll – juubel ise oli juba läinud aasta 18. juunil, kuid ega sellises eas reisimine Torontost Eestisse enam naljaasi ole. Meie rõõmuks ta siiski tuli. Tuli, et meiega jälle koos olla, et kuulda kodumaa koori ja koguduse laulu, et olla osaline uute kirikulaulude konkursi väljakuulutamisel.

Riho Ridbecki, Eve Padari, Andrus Kalveti, Piret Aidulo ja Veljo Reieri juhatusel esines ühendkoor, kuhu kuulusid Toomkoguduse Laudate Dominum, Kaarli kiriku kontsertkoor, Püha Vaimu ja Viimsi koguduse kammerkoor ning Peeteli koguduse ansambel. Oreli olid enda hoole alla võtnud Piret Aidulo ja Ene Salumäe, kes soolonumbritena esitasid juubilari fantaasia «Oh võtkem Jumalat» (KLPR 302 teemal) ja püha maa külastamise muljetena sündinud «Palve Ketsemani aias».

Selge vorm ja puhas kõla

Ühendkoorilt kõlasid Juhan Aavikule pühendatud «Jumal, laota armutiivad», «Te Deum», «Su püha Sõna», «Palvelaul», «Palve» (Isa, Sinu palge ette) ja lühikantaat «Sind täname», mis sisaldas ka koraali «Õnnista ja hoia». Koguduse laul, mille pärast Roman Toi nii palju muret on tundnud, kõlas ka juubelikontserdil. Lauldi kaasa koorile, võeti üles ühislaul «Su ette, Isa, tulen ma».

Sel õhtul kõlas muusika, mida Roman Toi on kirjutanud nelja viimase aastakümne vältel. See on heakõlaline, klassika tavadele toetuv, selge vormi ja puhta kõlaga muusika. Kuigi helikeele muutumist suurema komplitseerituse suunas 1966.–2006. aastani oli märgata, polnud eputamist moodsate võtetega ega lihtsa asja keeruliseks ajamist. Mis aga eriti silma torkas, see oli kirjapandu sügavus ja hingelisus.

Roman Toi looming on näide sellest, kui lihtsate vahenditega saab kuulajas tekitada Jumala lähedust, panna teda mõtlema igaviku üle. See on väärtus, mis jäädvustab helilooja kindlalt meie kirikumuusika ajalukku.

Tõepoolest, Roman Toi on teinud seda, mida lubas – ta pole oma aja rikkust tühjaks ilutsemiseks pillanud.

Mati Märtin

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)