Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Mul on valus ja häbi

09.09.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Mul on valus ja häbi.
Sel a’al, mil ma magasin, tapeti inimest,
Mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest,
Süda pisteti läbi.

Nõnda nutab luuletaja Henrik Visnapuu oma jõuetus häbis ja süümevalus, olles lugenud ajalehest uudist, et öösel tapeti 22 inimest. Sajand on möödunud, kuid uudiste sisu on sama. Juba koolipõlves rääkis kirjanduse õpetaja meile, et inimese ja kärbse saatus võib olla sarnane seetõttu, et mõlemat saab tappa ajalehega.
Tänapäevased meetodid ja vahendid üksteise hukka(mõist)­miseks võivad olla muutunud moodsamaks, kuid inimene, kes neid meetodeid ja vahendeid oma huvides rakendab, on jäänud samaks. Vabastavate ja valgustavate kinnisideede nimel on oldud valmis barrikaadidele tõusma Prantsuse revolutsioonist alates. Paraku on kõik sellised meeleavaldused viinud massirahutuste ja verevalamiseni.
Loosungina kõlanud «Vabadus, võrdsus, vendlus!» on osutunud valguse asemel pimeduseks ning enesega toonud repressioonid ja erimeelsete julma mahasurumise. Barrikaadid tähendavad vastandumist silm silma ja hammas hamba vastu printsiibil. Kristuse kuulutus oli teistsuguse sisuga.
Pagulasküsimus on viimas inimesed barrikaadidele teine teisele poole kultuurisõja rindejoont. Mõlema poole loosungid sõnastavad omal kombel idee vabadusest ja vendlusest ning verbaalselt tulistatakse üksteist valimatult ja üha julmemalt. Hommikul arvutit või ajalehte avades ning järjekordset postitust, kommentaari või arvamust lugedes on valus ja häbi, sest «sel a’al, mil ma magasin, tapeti inimest». Keegi on taas tulistanud valusa ja terava sõnavalangu oma rahvuskaaslase, oma usuvenna või senise mõttekaaslase suunas.
Mul on kõhe, häbi, kahju ja hirm, sest võitlustandri mõlemal pool on mu oma õed ja vennad, mu oma inimesed, need kõik, kes mulle kallid ja armsad. Ma ei taha kaotada ühtki nende seast! Minulgi on kiusatus kord tulistada sõnavalang ühele ja siis teisele poole …
Ühel hetkel on õigus ühel, siis taas teisel heal sõbral või vennal-õel ja, vastupidi, ülekohus kõneleb kord ühel, kord teisel poolel. Usun, et nii tunnevad praegu paljud murelikud hinged meie seast. Aga saatan, tema rõõmustab!
Ma hoolin oma maast ja rahvast, keelest ja meelest, usust ja kirikust, kuid ka teisest rahvusest ligimesest ja usukaaslasest, nii valgest kui mustast. Püüan Kristuse eeskujul armastada ka võõrast, isegi vaenlast, teades, et ma pole selles kõige eeskujulikum ja ustavam. Kuid püüan kogu jõust!
Tahan olla aus, sest usun, et just seda ootab Jumal minult esmalt. Teda ma petta ei suuda. Ma pole täiuslik, vaid patune, kes ootab Jumalalt tarkust ja armu. Ma ei püüa teeselda hoolimist ega lasku ka vihkamise tasandile, kui pean võõra hädast päästma. On lihtsalt asju, mida tuleb teha, sest selline on Kristuse eeskuju. Tema armastuse suurusest jagub mulle tema eeskuju järgimiseks ja oma isekuse mahasurumiseks. See veel ei tähenda, et mul poleks armastuses või hoolimises kasvuruumi.
Võõras, kes mu uksele koputab, häirib kahtlemata mu kodurahu, mu und, mu turvatunnet. Ta tahab ka leiba ja katet, katust ja aset. Ma ei tea ju isegi, kauaks ta jääda kavatseb … Olen aus, mulle see ei meeldi! Kuid mul on meeles pühakirja sõna: «Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid» (Hb 13:2).
Ja samal ajal … Kui meie «kodusõda» peame ja üksteist üsna valusalt, kuid siiski turvaliselt sõnadega tulistame, tapetakse Süürias päriskuulidega, nugade ja kirvestega meie usukaaslasi, mõrvatakse süütuid lapsi ja rauku, mehi ja naisi. Tunnistades oma kurba patust nõtrust, võtan appi Visnapuu valuvärsid:
Lauliku prohveti suu läbi
Tahan hüüda: ärge tapke inimest!
Järelejätmata hüüda: kaitske inimest.
Mul on valus ja häbi.

Urmas Viilma

 

 

 

 

Urmas Viilma,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)