Mul on üks raamat

Hea on tänaval kokku saades öelda, et ma ostsin ühe raamatu, ja kiiresti, enne uudishimulikku küsimuste sadu lisada: mul kodus üks on ja nüüd ostsin teise veel! 

Sama moodi kohtumisel mõne vana kolleegiga telemajast vastata küsimusele, millega tegeled. Kirjutan mälestusi, aga sinuni jõuan ka varsti! Ja armas kolleeg saab hulk aega mõtiskleda, mida ma võiksin temast teada. See teeb meele kergeks!

Mul on üks raamat, seal vahel on õis, üks koltunud õis … Sedagi juhtub, et see luulerida ongi kuivanud õie näol paljudes lehitsetud raamatutes reaalsuseks saanud. Kui tahad alles hoida eriti vana lilleõit, pead ta raamatulehe vahelt ettevaatlikult välja päästma, siis näed vahel ta kuivamisjälge paberil, ja panema lille kuhugi kindlamasse kohta, sest piisab paarist korrast luulekogu lehitsemisest, see tähendab lehtede painutamisest, et kahvatutest sinililledest jäävad lehe vahele rootsud ja õielehepuru möödunud aegu meenutama. 

Vahel on õiekese asemel autor või keegi teine midagi õpetlikku raamatusse sisse kirjutanud. Juhan Liivi (30.4.1864–1.12.1913) luulekogudega on igat masti köitjad sageli oma oskusi proovile pannud – see on kindla peale minek –, näiteks köidetud raamatuga mõnele sünnipäevale. 

Üks harvadest täisnahksetest köidetest mu riiulis ongi Aarne Vinkeli (1918–2006) koostatud Juhan Liivi „Teosed“ (1954). See on nõukogude kirjandusteadusega läbi valgustatud esimene Liivi käsitlus pärast sõda. Ja loomulikult tekitas see palju tuska Tuglaste kodus Nõmmel ning jõudis otsapidi Elo Tuglase (1896–1970) mälestuste päevikusse. 

Sõjaeelne Liiv oli kui Friedebert Tuglase (1886–1971) isiklikult hooldatud roosipõõsas, kõik sobimatud oksakesed ilusti tagasi lõigatud. Tuglas on kirjutanud ühe suure monograafia „Juhan Liiv“ (1927, 1958, 2013) ja ühe väikese käsitluse „Juhan Liiv“ (1914). Vinkel tõstis suhtumise Liivi oma käe järgi ümber ja nii algas uus aeg, mis kulmineerus Juhan Liivi sajanda sünnipäevaga, kui kirjutati palju Liivile pühendatud luulet ja Liivist. 

Otsekui Tuglasele valurohuks õnnestus 1965. aastal ellu kutsuda Juhan Liivi luuleauhind poeedi sünnikohas Alatskivil ja loomulikult pidi olema esimene pärjatu eesti muldasid uuriv sõjast tulnud partisan Debora Vaarandi ning riburadapidi järgnes talle meie luule raskekahurvägi: Paul-Eerik Rummo, Betti Alver, Jaan Kaplinski, August Sang. Siis sai parteiliselt valvsatel seltsimeestel villand vägisi rahvuslikuks muutuva ürituse luuletuste valikutest ja tekitati keelamisega viieteistaastane tühemik kuni 1984. aastani. Muide, ega uus algus Ain Kaalepi „Õnne piiriga“ vähem peavalu põhjustanud!

Aga Liivi 1954. aasta „Teostesse“ tehtud sissekanne on lustakalt mõtlemapanev: „Smuul 35! Kui värsivõlg vast hakkab nõudma viivist, / siis võta õppust nahka pandud Liivist! Rummod“. Juhan Smuul (1922–1971) sai 35aastaseks 1957 ja sel aastal algas ka tema kaheaastane reis Antarktikasse, mis andis meile „Jäise raamatu“ (1959). Pühenduses on vihje seisakule loomingus ja kahemõttelisus nahka pandud-köidetud ning nahka pandud ja uue kirjanduskäsitlusega ära rikutud Juhan Liivi loomingust. 

Paul-Eerik Rummo (1942) isa kirjutatud pühendus Juhan Smuulile on terane! Huvitav, kas Paul-Eerik oli sünnipäeval kaasas? Ei tahaks küll kujutleda selle nahkköite vahetamist viinarahaks, aga ei tea raamatu vahepealset käekäiku, kuid minu riiulile saabus ta koide puretuna 2009. aasta esimestel päevadel. Aga üldiselt on nahkköited raha paigutamise vahendid ja üpris kirju-mirju saatusega!

Juhan Liivi „Luuletused“ : neljas täiendatud trükk [Friedebert Tuglase eessõnaga], Jaan Vahtra kaane- ja siseillustratsioonid, Tartu, 1926. Sisse kantud pühendus: „Tartu tütarlaste gümnaasiumi V a klassi lõpetajale Helmi Raudberg’ile hoolsa õppimise eest. Direktor J. Roos, Tartus, 3. juunil 1927.“ Jaan Vahtra (1882–1947) töö Liivi „Luuletuste“ illustreerimisel on silmapaistev. Juhan Liiv on üks läbi aegade paremini ja pillavamalt illustreeritud eesti kirjanikke! 

Jaan Roos (1888–1965) omas 1930. aastate lõpul suurimat eraraamatukogu Eestis, mille kümme tuhat köidet jaotati hiljem Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli raamatukogu vahel ja on lõviosas säilinud. Kirjastus Ilmamaa ja Jaan Isotamm (1939–2014) on teinud ära suure töö Jaan Roosi detailirikaste mälestuste „Läbi punase öö“ viie köite avaldamisel.

Helmi Raudbergi õppeedukus pidi olema silmapaistev, et pälvida direktori küllaltki väärtuslikku kingitust. Jaan Roosi, nagu paljude sõjaeelsete kõrgintelligentsi esindajate ametikäik nõukogude ajal lõppes pensionile minekuga kirjandusmuuseumi lihtsa raamatukoguhoidjana 1959 – ta sai mõned aastad toimetada tema raamatuid sisaldavas kogus!

Friedebert Tuglas – Aarne Vinkel – Jüri Talvet on see kolmik, kes on pilti Juhan Liivist meie kultuuriruumis enim avardanud ja suunanud. Piltlikult öeldes: kui Tuglas leidis Liivi üles, Vinkel täiendas Liivi kuvandit ja lisas kirjadeköite „Mu kallis Liisi“ (2000), luulevalimiku „Sinuga ja sinuta“ (1989), proosavaliku „Ööl on üheksa poega“ (1996) ning „Juhan Liiv mälestustes“ (2000), siis Talvet tõstis Liivi rehielamust välja ja paigutas Euroopa kirjanduse foonile! 

Lühikeses ajavahemikus ilmus Talvetilt „Meel paremat ei kannata : valik luulet eesti ja inglise keeles“ [2007], „Oh, elul ikka tera on : mõttesalmid. „Killud““ (2010), „Juhan Liivi luule : monograafia“ (2012). Miks ma teid tüütan Liivi raamatute pealkirjadega? Vastus on kurb ja lihtne: ma muretsen teie lugemisvara pärast tulevases koroonakevades ja -suves! Ka kõlbab kakskeelne Liiv hästi mõnele, kes juba filmidest inglise keele ristsed saanud on, võrdlemiseks tõlkimise pilotaažist.

Mida valida Juhan Liivilt Eesti Kiriku lugejale? Kindlasti nõukogude ajal välditud luuletuse „Sa oled kui Iisrael vanast“, aga valin raamatuks, kust teksti laenan, neljanda Jüri Talveti koostatud „Lumi tuiskab, mina laulan : valik luulet“ (2013).

Vallo Kepp

---

Juhan Liiv

Sa oled kui Iisrael vanast’

Sa oled kui Iisrael vanast’,

oh minu isamaa!

Kui Iisrael prohveti päevil,

seesama viisiga.

Sa seisad teede ääril,

kust Moabi minnakse,

ja mägede otsast vaatad,

kust Ammoni nähikse.

Sa pilgutad Edomil’ silmi

ja Assurit armatsed

ja Süüria kuninga kulda

sa enesel’ ihaldad.

Sa oled vintsutatud

just nagu Iisrael ka.

Sind kõige looja kaitsku

ja olgu sinuga!

Pildigalerii: