Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Muinsuskaitseline tegevus on killuke meie ajaloost

22.06.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

aja-lugu-muinsuskaitse-ja-restaureerimise-ajaloost[1]Eesti kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond on välja andnud artiklikogumiku «Aja lugu. Muinsuskaitse ja restaureerimise ajaloost», mis ilmub kunstiakadeemia toimetiste sarjas.

Akadeemias on muinsuskaitset ja konserveerimist-restaureerimist õpetatud kaks aastakümmet ja jõutud lühikese täienduskursuse lõpetajatest viie doktorikraadiga muinsuskaitsja ja konservaatorini, kirjutab saatesõnas Anneli Randla. See kakskümmend aastat, aga ka sellele eelnevalt on muinsuskaitsega tegeldud ja see protsess moodustab tüki ajaloost, mida on oluline teada.
«Kõigist artiklitest ilmneb tõsiasi, et see, millisena me tunneme oma minevikku, sõltub suuresti sellest, kes ja kuidas on pärandit mõtestanud ja jäädvustanud. Kui soovime jõuda millegi objektiivse(ma)ni, siis tuleb vanade, juba kirja pandud lugude juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda,» sõnab Anneli Randla.
Anu Mänd on oma artikli pühendanud kirikutes asuvatele keskaegsetele hauatähistele, eriliselt aga üle kolme aastakümne tagasi Tallinna toomkiriku käärkambrist remondi käigus päevavalgele tulnud kuuele keskaegsele hauaplaadile. Remontide käigus tuleb taolisi hauaplaate välja veelgi ja küsimus on, kuidas leida nende eksponeerimiseks parim lahendus, et neid kaitsta.
Huvitavaid teadmisi meie linnade arengust selgub Lilian Hansari artiklist, mis käsitleb 17.–19. sajandi linnaplaane ja linnade kaardistamist. Autor mainib, et 17.–18. sajandil oli Rootsi üks väheseid riike Euroopas, kus ehitati arvukalt renessansi ideaallinna printsiipidest lähtuvaid uusi linnu.
Rootsi ajal oli Eestis viis linnaõigusega linna: Tallinn, Narva, Tartu, Pärnu ja Kuressaare. Nende arengule pöörati suuremat tähelepanu, väikelinnade areng aga peatus, sest need kuulusid suuresti mõisnikele. Artiklit illustreerib kümmekond Haapsalu linnaplaani ajavahemikust 1683–1893 ja lisaks linnaplaani juurde kuuluvad joonistatud panoraamvaated aastast 1683.
Nõukogude aega pöörduvad Grete Nilp ja Oliver Orro, esimene kirjutab kunstiväärtuste restaureerimisest ja teine muinsuskaitsealade planeeringutest möödunud sajandi 60.–80. aastatel. Tallinna vanalinna muinsuskaitseala moodustati juba 1966, olles linnaruumi hoidmisel esirinnas maailma tasemel. Kokkuvõttes nendibki autor, et tolle aja ajaloolased ja arhitektid hämmastavad oma ettenägemisvõimega ning moodsa ja vaba mõtlemisega.
Viimane artikkel kõneleb uuringutest Tartu Jaani kirikus, mida tegi Olev Prints. Puudutavad need ornamentaalseid maalinguid, skulptuure katnud värvikihte ja ebaõnnestunud konserveerimiskatseid. Autor Johanna Lamp kinnitab, et Olev Prints tegi põhjaliku ja suure töö Jaani kiriku polü­kroomiast, fikseerides skulptuuride värvid. Säilinud andmete põhjal on võimalik taastada kunagine värviskeem.
Rita Puidet

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)