Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Muinsuskaitse väärtustab kultuuripärandit

06.11.2013 | | Rubriik: Ühiskond

Möödunud kesknädalal tähistas muinsuskaitseamet oma 20. sünnipäeva konverentsiga, kus kõneldi nii muinsuskaitsest üldiselt kui ka selle konkreetsetest ilmingutest. Peoõhtul jagati tunnustust tehtu eest.

Muinsuskaitseameti (aastatel 1998–2001 muinsuskaitseinspektsioon) ja tema maakondlike inspektorite vajalikkuses ei kahtle keegi, nende umbes poolesaja inimese antud panus meie väärtuslike muinsuste säilimisele on üle kandunud kultuuripärandi kaitsele laiemalt. Kahekümne aasta jooksul on olnud muinsuskaitsega seoses erinevaid probleeme ja eesmärke, millest sai kuulda professionaalsetelt esinejatelt.
Kümme aastat kestnud koostöö programmi «Pühakodade säilitamine ja areng» raames on lõppemas. Aga koostööd on tehtud ka omavalitsuste, seltside, kunstiakadeemia, muuseumide ja organisatsioonidega ning probleeme lahendatud koos keskkonna-, veeteede-, maksu- ja tolliametiga, rõhutas sissejuhatuses 2006. aastast peadirektori ametis olev Kalev Uustalu.

Takistab kahjulikke arenguid
Eesti astumiseks UNESCO liikmeks tegid koostööd kultuuri-, keskkonna- ja välisministeerium eesmärgiga, et Eesti riik oma julgeoleku tagamiseks integreeruks paljudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Sellest ja muinsuskaitse suundumustest UNESCO komitee kogemusel kõneles Eesti esindaja Mart Kalm.
Kui tema ise ja meedia 20 aastat tagasi kritiseeris vanade hoonete süsteemitut kaitse alla võtmist, siis praegu saab selle üle vaid heameelt tunda, sest nii suudeti elimineerida kahjulikud arengud. Kui tema sõnul kogu maailmas laguneb linnade ruumiline keskkond suurte klaasmajade püstitamisega, siis meie seadus takistas seda protsessi.
Kui muinsuskaitsealane töö saavutas stabiilsuse, kadus ka kriitika, Tallinnas moodustati komisjon, mida juhib abilinnapea ja kus arutatakse linnaga seotud küsimusi. Positiivne on see, et komisjoni kuulub ka vanalinna elanikke, kuid siiski on Kalmu sõnul sisulist arutelu vähe, sest üldpilti on raske näha.

Ankrute konjakisüsteem
Elava ja kõneka ettekande müütidest ja muinsuskaitse imagost esitas Raul Rebane, Lääne-Virumaal Pandiveres kasvanud kommunikatsioonikonsultant. Tema sünnikoht on heaks näiteks lugude ja rahvuslike müütide loomisel. Kuigi Pandivere mõis ja selle kutsarimaja on hävimisohus, oleksid need väärt taastada, sest neil on jutustada oma lugu. (Kutsarimajas elas Juhan Liivi armastatu Liisa Gol­ding.)
Kogukondlikult on muinsuskaitse puhul oluline inimeste ühistunne, mida tekitatakse erinevate objektide, tekstide või inimeste kaudu. Loodud väärtuskokkuleppe alusel kaitstakse oma keskkonda, millel on kolm tasandit: kohalik, riiklik ja ülemaailmne.
See ongi nn ankrute konjakisüsteem, s.t et Tallinna vanalinn on võrdselt kõrgelt hinnatud kõigil kolmel tasandil. Viljandi paadimehe legendil on tärnid kohalikul, Soomaal aga enim rahvusvahelisel tasandil.
Muinsuskaitse vahendusel kaitstakse meie kokkuleppelisi väärtusi ja müüte, kuigi Rebase sõnul kõiki müüte uskuma ei peaks. Näiteks seda, et muinsuskaitseamet on repressiivorgan. Kui see müüt kakskümmend aastat tagasi tekkis, siis nüüd on see ajalukku jäänud.
Kõigile muinsuskaitseliste objektide omanikele soovitas ta iga objekti juurde panna seda tutvustava sildi. «Silt teeb loo tähtsaks. Tee oma lugu ja võitle selle eest,» kutsus ettekandja kogukondi üles.

Suunanäitaja ja mõtestaja
Muinsuskaitse arengust ja lähiaastate väljakutsetest kõnelesid vastavalt pärandiaasta koordinaator dr Riin Alatalu ja Tarvi Sits kultuuriministeeriumist. Kuigi nõukogude ajal oli muinsuskaitse jagatud mitme ametkonna vahel, töötas süsteem hästi, aga kaitse alla võeti ka ajalooteadmisi moonutavaid objekte. Huvi muinsuskaitse vastu elanikkonna seas kasvas 1980ndate teisel poolel ja 1987. a detsembris loodi rahvaalgatuslikult Eesti Muinsuskaitse Selts.
1990ndatel moodustatud uus riiklik struktuur kuulub kultuuriministeeriumi alluvusse ja tegeleb ennekõike muinsuste väärtustamisega, tema roll on olla praegu suunanäitaja ja mõtestaja. Muinsuskaitseameti juurde loodi maakonnainspektori ametikohad ja järelevalvesüsteem.
Suure muutuse tõi muinsuskaitsesse omandireform, mille tulemusena tekkis kümneid tuhandeid muinsuste omanikke ja inspektorite töökoormus kasvas meeletult. Massiliselt täiendati kaitsealuste objektide nimekirja, samas osa objekte kustutati nimekirjast, selgitas Alatalu. Praegu näeks ta meelsasti muinsuskaitsjate ja ühiskonna vahel suuremat dialoogi, et pigem taastada mõni vana maja kui ehitada uus.
Praegu on kaitse all üle 26 000 muinsuse ja moodustatud 12 muinsuskaitseala, andis teada Tarvi Sits. Lahendamist vajavaid küsimusi on kogu aeg: mida teha tühjaks jäänud hoonetega, kuidas leida parim lahendus kaitsealuse hoone ja selle kasutusotstarbe vahel, kui näiteks vanas mõisas asuvale hooldekodule on vaja lifti.
Suur osa tööst tuleb teha kohalikel inspektoritel, kes peavad pidevalt üle vaatama muinsuskaitseobjektide nimekirju ja hindama objektide olukorda. Tema sõnul on 28% muinsuskaitse alla võetud objektidest avariilised. «Muinsuskaitseinspektorid on kui perearstid,» sõnas Sits.

Kogukondade roll
Iga muinsuskaitsealuse objektiga, olgu see siis hoone või mingi ese, on seotud omanik, kasutajad või veel keegi – teatud kogukond. Kuidas on kulgenud arheoloogilised väljakaevamised linnades, rääkis Erkki Russow, kes oli sunnitud tõdema, et uurimisobjekti dikteerib kinnisvaraarendus ja arheoloogia on jagatud põhiliselt arendaja, omaniku ja teadlaste vahel. Viimane kaevamine Eesti kunstiakadeemia (EKA) kinnistul oli oma 20 000 esemeleiuga imestama panev.
Järgmisel aastal saab kümme aastat EKA ja muinsuskaitseameti ühistööst kirikute inventeerimisel ja digitaalse kirikute arhiivi loomisest. Struktuuri aluseks on Kaarma kirik ja selle alusel on digiteeritud igal aastal ühe maakonna kirikud. Sel suvel leiti üllatuseks Mihkli kirikust ehitusaegsed märja krohvi peale tehtud maalingud. Möödunud suvel uuriti koos rahvusvahelise üliõpilaste grupiga Pöide kiriku siseviimistlust, rääkis õppejõud ja konservaator Hilkka Hiop.
Ehitismälestiste peainspektor Triin Talk kummutas müüdi, et meil on kaitse alla võetud tohutu hulk hooneid. Neid on siiski umbes 6000, ülejäänud kaitsealused objektid on esemed. Kuna suur roll hoonete hooldamisel on kogukonnal, tuleks hoonetele anda lisaväärtus, millest kõneldi hiljuti rahvusvahelisel seminaril kirikutele keskendudes.
Konverentsil tutvustasid oma teadustöid konkursi võitjad Elis Tiidu, Kärt Pauklin, Signe Rätsepso ja Peter Burm. Esimene neist uuris 15 kirikuaeda ja nende ladestusi. Kaitsmise võib teha keeruliseks see, et vahel on kirikuaia piir ebaselge, kirikuaed jääb sisuliselt piirdest väljapoole.
Peter Burm maaülikoolist uuris oma magistritöö tarvis 15 kiriku tornikiivri kandekonstruktsioonide ankurdusi ja leidis, et ohtlikus olukorras võivad olla Rõngu, Kursi, Äksi ja Tartu katoliku kiriku tornikiiver, sest nende kiivrite kõrguse ja toetuspinna suhe on liiga suur.
Kärt Pauklin selgitas Andrus Kasemaa segatehnikas suuremõõtmelise paberalusel teose «Visiit» konserveerimist ja Signe Rätsepso tutvustas oma uurimust Misso alevikus asuvalt Siksälä kalmistult 1980ndatel toimunud kaevamistel leitud villasest lõngast peapärgadest. Need viiskümmend peapärga pärinevad 12.–15. sajandist.

Tunnustus tehtule
Õhtusel auhinnagalal jagas muinsuskaitseamet tunnustust tehtu eest viieteistkümnes kategoorias. Aasta ehituspreemia läks Pärnus asuvale funktsionalistlikus stiilis hoonele, aasta ajaloomälestiseks tunnistati taastatud vabadussõja mälestusmärk Tallinna kaitseväe kalmistul.
Parimaks restauraatoriks kuulutati firma Tartu Restauraator, kes restaureeris Käsmu kabeli, mille ilu said suvel nautida ka kirikulehe reisist osavõtjad. Esmakordselt anti välja elutööpreemia ja selle sai post­uumselt ehitusinsener Heino Uuetalu, kellel on hindamatu osa meie kirikute ja linnuste kaitsel, maa-arhitektuuri väärtustamisel ja hoidmisel.
Rita Puidet

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)