Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Muinasjutt lumehelbekesest 1

23.12.2014 | | Rubriik: Ühiskond

Liive Koppeli illustratsioon

Kõrgel taevas lendas ühest tumedast ja paksust pilvest välja valge lumehelbeke.
«Uu-uu-uu!» huilgasid tuuleiilid karmilt, haarasid väikese helbekese enda hõlma ja kandsid ühe hetkega kaugele, kaugele – kaugete kauguste taha. Kui pisike helbeke ümbritsevast taipama hakkas, nägi ta ümberringi ringlemas lugematul hulgal teisigi lumehelbekesi. Need olid valged, õhkkerged ja imeõrnad, ise üksteisest aeglaselt mööda langedes.
«Uu-uu-uu!» laulis tuul, ja lumehelbekesed hakkasid kaasa tantsima. Pruukis vaid tuulel tugevamalt põski punni puhuda, kui ka lumehelbekesed üha kiiremini oma tantsu keerutasid. Selles kirkas valges avaruses tundis väike lumehelbeke end otsekui kaaluta hõljumas, ta hoidis vaid kinni oma väikesest uhkest lumivalgest pitsseelikust ning aina langes ja langes.
«Uu-uu-uu!» laulsid tuuled oma mitmehäälset laulu. Lendan-lendan-lendan – aa-aa-aa – tantsisid väikesed helbekesed kaasa. «Kuhu me lendame?» küsis lumehelbeke oma lumivalgetelt õeraasudelt. «Maa peale, kallike, maa peale, lendan, la-la, lendan, la-la,» vastasid talle mööda keerlevad õekesed.
«Mis seal on?» küsis ta teistelt. «Me ei tea, me ei tea,» kostsid teised helbekesed, «küsi tuule käest, ta on meist vanem, niisama vana ja tark kui maagi.»
Väike lumehelbeke päris tuulelt, kuid see puhus aina oma vägevat sarve, laulis kõikides keeltes ega kuulnudki väikest helbekest. Ja väike lumehelbeke ei küsinudki enam midagi, ta aina langes ja langes. Järsku märkas ta enda all lumme mähkunud aeda. Puuokstel ja maapinnal lebas lõpmata palju lumehelbekesi, kogu maailm näis olevat värvunud silmipimestavalt valgeks. Aias mängisid lapsed. «Ma tahaksin kukkuda sinna, kus mu elu kõige kauem kestaks: kas lagendikule või kuuseoksale, siis elaksin ma päris kevadeni välja,» unistas üks helbeke.
«Ma ei taha teele kukkuda, kus mu valge seelikuke ära tallataks,» ütles teine helbeke ja lendas meie väikesest lumehelbekesest mööda. «Mul ükskõik, mul ükskõik,» kostis kolmas ja langes otse teele.
«Kuuseoksal pole ju vigagi,» mõtles lumehelbeke, «kuid kõige ilusam oleks …» Ta ei jõudnudki midagi rohkemat mõelda, sest tema teekond oli lõpuni jõudnud.
Ta langes otse ühe pisikese poisikese krae peale, päris punetavate põskede lähedusse. «Oi, kui tore!» rõõmustas lumehelbeke. «Siia ma jäängi.» Väike poisike vaid naeris, teised lumehelbekesed langesid üksteise järel ta soojadele huultele, ise hetkega ära sulades, kuid meie lumehelbeke lebas krael ja kiirgas hõbedases säras. Väike poisike laskis lumehangelt alla ning uhke lumehelbeke, ise jõmpsikal kraest kinni hoides, läks temaga kaasa.
«Kui tore jõngermann!» mõtles lumehelbeke ja hakkas tollele pajatama neist kõrgustest, kus ta oli sündinud, talle unelaulu laulnud tuuleiilingutest, kes olid lumehelbekese valgesse avarusse kandnud ja maapinnale toonud, imeilusast lumehelbekeste tantsust. Kuid sõnadest üksi jäi väheks, et kõike ära rääkida.
Väike lumehelbeke uudistas oma uues kodus ning, kandes ise kaunist pitsseelikut, vaatas kaastundlikult oma valgeid sõsaraid, kes olid teel kellegi jalge alla jäänud. Ka need lumehelbekesed, kes olid kuuseoksale langenud, polnud hoopiski nii rõõmsad kui tema. Poisipõnn hõiskas naerda ja plaksutas rõõmust peopesi kokku. Mütsiääre alt paistis välja üks hele juuksesalk ja kohe sai seegi lumehelvestega kaetud.
Meie lumehelbeke elas kaasa pisipoisi mängudele, mis ei tahtnud ega tahtnudki lõppeda, kuni väljas viimaks tasapisi hämarduma hakkas. Õues jäi vaikseks ja väike poisike hakkas koju minema. Lumehelbeke hoidis poisipõnni kraest kinni, ka siis, kui too reipalt trepist üles sammus ja oma ukse taga kella lasi.
Ema tegi ukse lahti. «Lumemees on koju tulnud!» ütles ema naerdes, ise väikemehe tulipunast palge suudeldes. «Emme, vaata kui ilus lumehelbeke, mul on nii kahju teda maha raputada.» Kuid lumehelbekesel hakkas korraga palavast palavam. Ta seelikuke muutus tasapisi üheks tillukeseks veepiisakeseks ning sulas siinsamas esikus viimaks ära, kuid lumehelbeke ise oli õnnelik: ta elu oli olnud üürike, kuid see-eest kaunis.
Cecīlia Dinere,
läti keelest tõlkinud
Hannes Korjus

1 Cecīlija Dinere Pasaka par sniega pārsliņu // Cecīlija Dinere Kā vizbulīte uzvarēja ziemu. Rīga: Latvijas Valsts Izdevniecība, 1959, lk 17–18.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)