Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Mu hing hõiskab

09.07.2015 | | Rubriik: Nädala ringvaade

«Minu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu päästja pärast,» hõiskas armuleidnu ja sedasama tegid ka Maarjamaa õitsevad pärnapuud, valmivad maasikad ja päikesekiired õnnelike lauljate palgeil Tartu laulukaare kaitsva varju all.
Vajame hõiskamist ja rõõmu, vajame kohalolemist nii sõnas, helis kui ka hetkes. Juba Augustinus teadis, et kes lauldes palvetab, palvetab mitmekordselt. Meid liitis osadus, avalik ühine usutunnistamine või veel enam, nagu seda sõnastas Tartu praost Ants Tooming laulupeo bukletis: «Meiega koos tulevad ka kõik taevavägede hulgad – kõik need, kelle olemasolu on meie olemise võimalikuks teinud /…/.»
Sel laulupeonädalal jäin koju täiesti üksinda, isegi kassid viidi maale suvitama. Istusin õhtul pärast laulupidu ja ansambli Heinavanker kontserti köögis ning korraga kuulsin muusikat. Küllap naabrid. Aga ei, ka nemad on ära. Vaatasin akende taha – vaikus. Emajõgi voolas oma väärikas rahus. Ühtäkki mõistsin – muusika helises minu sees. Minu südames. Minu kirikus. Minu Jumalas.
Siis tuli argipäev ja tuli vihm ning sõber saatis andekspalumise asemel enda loodud teose 51. psalmi sõnadele. Midagi nii kaunist pole ma ammu kuulnud ja korraga tundus, et teisiti poleks ka sobilik olnud. «Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot! Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole.» (Ps 84:2–3)
Kätlin Liimets

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)