Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mõtteviis teeb rahva tugevaks

16.11.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Kui ma oma esimese kaplaniteenistust ja -tööd tutvustava loengu olin paarisajale sõdurile ära pidanud, võttis pataljoni ülem kuuldu omalt poolt väga kenasti kokku: «Teile võivad religiooniga seotud teemad tunduda praegu võib-olla küll võõrad ning harjumatud, aga pidage meeles, et kui te ühel päeval leiate end kaevikust, kuulid vihisemas ümber pea, siis suudate mõelda ainult ühele. Ja see üks on Jumal.»
Olin nende toetavate sõnade eest ütlemata tänulik, sest mis parata – oma vaimuliku rolli mõtestamine ning kehtestamine ilmalikus organisatsioonis tekitab päris sageli kerge ebakindlusega palistatud tundeid. Mõnel hetkel tunned end nagu võõrkeha, siis aga tajud jälle, et omal moel siiski täidad mingit varjatud emotsionaalset vaakumit.
Nood paarsada ajateenijat käisid oktoobri alguses läbi ka vastuvõtukomisjoni eest, kus ise ühel päeval kohal olin ning noorte meeste vaimsusest ülevaadet saada püüdsin. Ühe päeva «saagiks» oli üks luterlane, üks katoliiklane, kaks õigeusklikku, üks spirituaalne. Enamik oli küsitluslehel usutunnistuse lahtri tühjaks jätnud või kirjutanud lakooniliselt: ateist.
Hea küll, tänapäeva sekulaarset kliimat arvestades ma eriti ei üllatunud. Püüdsin siis vastukaaluks kõrvalt vaadates hinnata, milline seis on meie noortel meestel kaitsetahtega üldse. Isamaalisusega. Usuga Eestimaa tulevikku.
Tuleb tunnistada, et valdavalt jäid silma pilgud, millelt peegeldus olukorraga leppimine ning viks konstateering: «Kodanikukohust tuleb ju täita …» No tubli, et niigi palju, mõtlesin. Loomulikult oli paras hulk ka neid, kes tusaselt pomisesid, et saaks siit juba rutem minema. Ometi käis meie tööka kollektiivi eest läbi ka säravate ja teotahteliste silmadega noori, isegi natuke rohkem kui lootsin.
Eks kaitsevägi on päris hea ühiskonna peegel. Enamgi veel – on avar ning sügav vorm selleks, et sinna valada korralik annus inimlikke väärtusi, millega nii mõnigi mees pole tsiviilelus üldse kokku puutunud. Väärtusi, mida noor ning arenev inimene kaheksa kuu vältel omandada võib, et neid isamaa vaimse kliima parandamiseks endaga ellu kaasa viia.
Eestimaa üks kirkamaid mõtlejaid Gunnar Aarma on kirjutanud oma raamatus «Mõtlemise salapära» järgmised read: «Aga ka too, kes oma kohustusi rahva vastu ei täida, võtab endale ränga süükoorma. Rahvas, kes laiskusest või isekusest võidelda ei taha, langeb tugevama orjaks. Me ei vabane sõjast sellega, et me seda eitame, vaid et me vastupidised mõttejõud ja nimelt armastust kogu inimkonna vastu oma hinges äratame ning ellu rakendame.»
Militaarses süsteemis armastusest kõnelemine seostub esimese hooga kujutluspildiga sõdurist, kes traataia taga embab esimesele külastuspäevale tulnud pruuti. Nii-öelda pehmed väärtused laiemas mõttes aga pigem sumbuvad püssirohulõhnalise väljaõppe palangus.
Selge on see, et oma riiki suudame kaitsta vaid kogenud ning parima väljaõppe saanud meeste ühises koostöös. Ent on olemas veel üks väga oluline komponent, mis muu praktilise tegevuse kõrval enamasti tagaplaanile vajub. Ja see komponent on mõtteviis.
Mõtteviis on see, mis ühendab rahvast ja teeb ta tugevaks – siin sulavad ühte kõik meie hoiakud, usk, lojaalsus, armastus, moraal. Nii on kahtlemata parim sõdur siiski see, kes peale relva oskusliku käsitsemise ka usub oma tegevuse mõttekusse ning isamaa tulevikku, kes tunneb, et temast hoolitakse, ja ise hoolib.
Aga usk religioosses mõttes? Nagu ennist sai juba öeldud, peegeldab kaitsevägi väga hästi ühiskonda. Nii on ka suhtumine kaplanisse kui vaimulikku esialgu ikka pigem kõhklev ning jahe. Näitena meenub vestlus ühe emaga, kelle sõdurist poja muresid lahendama pidin. «Miks tegeleb minu pojaga kaplan,» küsis naine väeosa juristilt, «me pole ju usklikud …»
Selgitustööd selles osas, et kaplanil on ka mitmeid muid funktsioone, alates hingehoiust, lõpetades nondesamade pehmete väärtuste juurutamisega, tuleb teha ilmselt pidevalt.
Küllap tuleb Koguja kombel siiski leppida selle tõdemusega, et igal asjal on aeg. Ja et kõik võtabki aega. Väikest lootust annab minu ees laual lebav ruuduline paber leeri soovivate sõdurite nimekirjaga. Kes neist käima jääb, kes kohale tuleb – seda veel ei tea. Ent näib, et janu mingi sootuks teistmoodi mõtteviisi järele ühel käputäiel siiski on. Ja see on väga suur asi.
Aastakümnetega kivistunud müüdid ning hirmud murenevad millimeeterhaaval, aga siiski järjekindlalt. Või siis vastupidi – mingi drastilise impulsi ajel võivad muutused inimkonna mõttemaailmas toimuda hästi järsult, näiteks kaevikus istudes, kui kuulid vihisevad ümber pea ning iseendast ei sõltu enam midagi …

Anna-Liisa Vaher
,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)