Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mõttest algab maailm

13.04.2016 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Lume sulamine tekitab alati kerget õudust, kui senise puhta ja rikkumata pinna alt hakkab vähehaaval välja ilmuma seal seni varjul olnud rämps ning segadus. Sügisene ehituspraht, vana oksarisu, kõdunenud puulehed ja veel igasugu nodi, mida justkui oleks keegi käinud salamisi sinna lume alla sokutamas. Enamik leidusid üldjuhul ei rõõmusta, kuid teinekord võib rämpsu seest nii mõnigi ootamatu pärl pinnale kerkida.
Talvel sai kõrvalhoonest hunnik vana mööblit ja muud prahti välja kantud, et ruumi juurde saada. Ekstreemselt lumiste või siis vesiste teeolude tõttu pole siiani saanud seda koledat hunnikut hoovilt ära viia. Nüüd aga asusin üht-teist sorteerima ning avastasin muude asjade hulgas esemeid, mis olid lumekihi all kuidagi märkamatuks jäänud.
Kõige kummalisema leiuna torkas silma vana leeripilt, mis oli tugevale papile kleebituna küll kaardus, kuid veidral moel siiski täiesti kenasti säilinud. Tobeda juhuse tõttu oli see sattunud just sellisesse kohta, kus kõikvõimalikud ilmastikuolud teda tuustida ja leotada said, ent kõigest hoolimata on kõik fotol jäädvustatud näoilmed selgesti tuvastatavad. Ka taustal leerilaste kuklaid peegeldavate Vastseliina kiriku akende autentsuses pole põhjust kahelda.
Ma ei tea, paljud neist seal pildil olnutest veel elavate kirjas on. Fotol on kõik rõõsad ja siledate näolappidega – noored, kel elu veel ees. Kui paljud nende hulgast sõda oma tinase hõlma all minema viis, seda ei julge isegi mõelda. Aga küllap ta viis, sest nii rohkearvulisi leerigruppe pärast sõda enam naljalt ei leidunud. Nagu paljusid olulisi väärtusi. Või siis leidus, aga varjatud kujul.
Mind hämmastab pidevalt, kui vähe on mõnikord vaja selleks, et tuhmistada olulised mälestused ja väärtushinnangud: mingi paks, külm ja võõras kiht, mis ootamatult peale vajub, võib häirivalt lühikese ajaga hägustada selged piirjooned ning panna inimaju hoopis teises suunas käima.
Nagu kellamehhanism, mille vedrustust teisipidi keerata saab. Ja seierid käivadki tagurpidi, sest neil pole jõudu ja mõistust võidelda selle jõu vastu, mis neid vastu päikest käima sunnib. Inimajul on aga küll mõistus ja jõud, kuid sageli puudub tahe ning julgus oma mõtterännakud õigesse suunda keerata.
Tuntud eesti mõtteloolane Gunnar Aarma on kirjutanud: «Aga too, kes oma kohustusi rahva ees ei täida, võtab endale ränga süükoorma. Rahvas, kes laiskusest või isekusest võidelda ei taha, langeb tugevama orjaks. Me ei vabane sõjast sellega, et me seda eitame, vaid et me vastupidised mõttejõud ja nimelt armastust kogu inimkonna vastu oma hinges äratame ja ellu rakendame.»
Olen seda tsitaati mõnel korral kasutanud sõdurite truudusetõotuse andmisel peetud kõnes. Just selleks, et toonitada mõttejõu tugevust ning olulisust: seda, et igast mõttest, ka kõige väiksemast, algab maailm, milles elame. Iga mõte peidab endas väge, mis lendulastuna asub tegutsema ühel või teisel määraval viisil. Nagu ka iga mälestus peidab endas väge, mille talletamine pole kellegi muu kui meie enda ülesanne ja kohustus.
Ma ei tea, kas sõda läheb meist mööda või puudutab meid kergelt või matab meid taas oma tinaraske hõlma alla. Ma tegelikult ei taha sellele üldse mõeldagi, aga vahel paratamatult peab, kui miski seda meenutab. Ja siis tuleb meelde, mida ise teha saan: suunata oma mõttejõudu, elustada mälestusi, üha kindlamalt oma südamesse suruda seda, mis on olnud oluline minu esivanematele ja mis nende hinguse kaudu minuni on kandunud.
Lume sulamine tekitab kerget õudust, sest meenutab kõike seda, millele ei tahaks mõelda. Puhas ning rikkumata pind aga kahaneb tahes-tahtmata, tuues lagedale kogu selle meelehärmi tekitava tõe, mis õdusas talveunes viibides muretult unustusse on vajunud.
Ja küllap see sulamine ongi tegelikult hea, sest kuidas muidu meenuksid meile need rõõsad ning siledad näolapid või lootusrikkalt uljaid kuklaid peegeldavad kirikuaknad. Kuidas muidu oskaksime neisse peegelpiltidesse asetada iseennast selleks, et mõista mineviku ilu ja valu ning elustada lumme mattunud mälestuste kaudu tulevikulootust ja -usku.
Ma arvan, et kõik on niikaua siiski veel hästi, kuniks veatu pinna all varjus olev meid ei kohuta. Kuniks julgeme oma mõttejõudu ja tahet ikka päikesega ühes rütmis ja suunas liikumas hoida. Ja küllap me niikaua kestamegi, kuni vähemalt mõned meie hulgast neid kooldunud, kuid ometi nii selgete piirjoontega mälestusi kalliks peavad.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)