Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mõtteid teenivast juhtimisest

28.04.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik

Aastate eest, kui mu abikaasa oli veel Saksamaal kirikuõpetaja, helises kord pastoraadi uksekell. Ukse taga seisis teismeline noormees, keda teadsime koguduse noorterühmast, mille tegemistest ta aeg-ajalt osa võttis. Järgnenud vestluse võiks lühidalt kokku võtta tema enda sõnadega: „Mina tahan endale ka mingit ametit!“

Asi oli selles, et noorukile – nimetagem teda Pascaliks – oli silma torganud, et noorterühma juhtidel oli koguduseruumi võti ja lisaks veel õigus koguduse toetusel noorteõhtuteks suupisteid ja karastusjooke osta. Nii sündiski Pascalil mõte, et tore oleks ka ise seal mõnda ametit pidada, et samuti selliseid õigusi omada. Kui talle sai selgitatud, et nende õigustega käivad kaasas teatud kohustused, nagu näiteks noorteõhtute planeerimine, ostetud suupistete eest tasumisel saadud tšekkide kogumine jms, siis huvi „mingi ameti“ omamise vastu rauges. 

Toonane kohtumine pani mind mõtlema sellele, millistel motiividel inimesed teatud positsioonidele (sh juhipositsioonidele) pürgivad ning kuidas ja kas mõistetakse seost õiguste ning kohustuste vahel. Mõnda aega hiljem puutusin kiriklikus kontekstis kokku „teeniva juhtimise“ (ingl servant leadership) mõistega, mis püüab Jeesuse sõnadest ja käitumisest tuletada kristlikus vaimus juhtimise põhimõtteid.

Mk 10:35–45 on kirjakoht, mida on nimetatud Jeesuse Vaimust kantud juhtimise „hartaks“ ning vahel kutsutakse seda ka kristliku juhtimise Magna Carta’ks (Magna Carta oli Inglismaa kuninga John Maata poolt 1215. a välja antud õigusakt, millega seati piirid Inglise monarhide võimule ja sätestati kõigi inimeste võrdsus Jumala, seaduse ja kohtu ees, sõltumata seisusest ja varandusest).   

Selles kirjakohas kirjeldatakse, kuidas Jaakobus ja Johannes tulid Jeesuse juurde, et paluda endile jumalariigis aukohti temast paremal ja vasemal. Jeesus vastandab siin oma aja ilmalike valitsejate meelevaldsele ja autoritaarsele käitumisele juhtimisstiili, mis on kohane tema jüngritele: „… kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mk 10:44j).

Laiendades seda juhtimise põhimõtet ka kirikust väljapoole, on kristliku juhtimise eesmärk mitte enda huvide, vaid ligimese ning seeläbi Jumala teenimine. Ligimeseks on juhile ühelt poolt need, kelle teenimisele vastav organisatsioon on suunatud (kui peaks selguma, et organisatsioon ei teenigi kedagi, vaid üksnes kasutab ära, tuleks seda kas tõsiselt ümber korraldada või enda suhe temaga lõpetada). 

Teiselt poolt on ligimeseks, keda teenida, enda kolleegid, juhi alluvad. Parim viis, kuidas juht saab oma alluvaid teenida, on nende tugevate külgede arendamisele kaasaaitamine ja üksteist toetava meeskonna loomine. Tagasihoidlikemate julgustamine seal, kus tarvis, liigselt domineerima kalduvate kolleegide tagasihoidmine selleks, et ka teised saaks oma panuse anda. Iga inimese nägemine subjektina, mitte objektina – just nii, nagu Jeesus seda tegi.

Evangeelsed kirikud on vastandina hierarhiale rõhutanud üldise preesterlikkuse ideed, mis peaks teostuma erinevatele inimestele kingitud andide ära tundmise ja kasutamise kaudu. Kaasamisest on tänapäeval pea tüdimuseni palju juttu, ent see mõte on üdini evangeelne ja haakub teeniva juhtimise ideega. Paljud head ideed sünnivad meeskonnatöö tulemusel, mitte vaid ühes inimpeas.

Teatud seaduspära näib olevat selles, et mida levinum ja kauaaegsem on kaasamise praktika, seda enam on neid, keda kaasata. Heites siinkohal pilgu riigi- ja majandusteaduste valdkonda, väärib mainimist Daron Acemoglu ja James A. Robinsoni 2012. a ilmunud teos „Miks riigid ja rahvad ebaõnnestuvad: võimu, jõukuse ja vaesuse algupära“ (Why Nations Fail: The Origins of Power, Prosperity and Poverty). Autorid lähenevad majandus- ja ühiskonnateadlastena teemale mõistagi oma vaatevinklist.

Teosest ilmneb, et ajaloos on edukaks osutunud need riigid, mis on – erinevatel põhjustel – suhteliselt varakult loonud süsteemid, mis on soodustanud omanditunde teket ja ühel või teisel moel riigi asjades kaasa rääkimist. Meile tuntumate, Euroopa maade õnnestumiste ning ebaõnnestumiste kõrval tuuakse näiteid ka mujalt, sh Aafrikast. Huvitav on Kongo ja Botswana võrdlus.

Kongo käekäik pole siiani kiita ja maad valitsesid juba enne koloniaalajastut oligarhid, kes pärssisid rahvast initsiatiivi võtmisel. Vastandnäide on Botswana, mis on täna üks stabiilsemaid Aafrika riike. Botswana nutikate ning oma rahva huve hästi teeninud hõimujuhtide kuulsus ulatus kaugele juba 19. sajandil. Nende toonase Inglismaa-reisi ajal soovisid paljud kõrgklassi kuuluvad britid hõimujuhtidega kohtuda ja sugugi mitte selleks, et kaeda nende eksootilisust, vaid et nendega kogukonnajuhtimise teemadel vestelda.  

Kelle kasuks? Keda ma teenin, kuidas ja miks? – need on küsimused, mida kristlikus vaimus juhtimise juures endale ikka ja jälle esitada tuleb.  

 

 

 

 

Anne Burghardt,

kolumnist

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)