Mõtteid suvepuhkuselt

10.08.2005 | | Rubriik: Määratlemata

Minu jaoks on puhkuse aeg selleks korraks peetud ja esimene töönädal seljataga. Juba kuu aega tundsin, et ootan puhkust. Nüüd on hea meel jälle tööle asuda. Puhkusel külastasin erinevaid kogudusi, tegin ka midagi, mis puhkuse juurde ei kuulu, pidasin mõne ametitalituse ja esinesin kooriga.  Sain mõtteainet, mida soovin jagada.

Minu jaoks on puhkuse aeg selleks korraks peetud ja esimene töönädal seljataga. Juba kuu aega tundsin, et ootan puhkust. Nüüd on hea meel jälle tööle asuda. Puhkusel külastasin erinevaid kogudusi, tegin ka midagi, mis puhkuse juurde ei kuulu, pidasin mõne ametitalituse ja esinesin kooriga.  Sain mõtteainet, mida soovin jagada.
Tunnen pastorit, kes laulab kooris. Koor esines suvepäevadel. Kuulsin juhuslikult tagasisidet ja imestust, et pastor on kooriga laulmas nagu tavaline inimene, ja ei olegi närviline ega kuri, et parem ära ligi mine ja ära puudu – muidu saad riielda.
Seda kuuldes tekkisid mul küsimused ja analüüsisin, millise mulje jätan mina pastorina kogudusele. Kas tõesti on nii, et ma kunagi ei ole kättesaadav ja mul on alati kiire. Lubadusi ei täida, sest plaanid muutuvad. Kui keegi asja tahab ajada, siis jätan mulje, et parem on, kui mind ei tülitataks.
Muidugi ei tea, millised olid ütleja valusad kogemused, aga see imestav avastus jäi meelde ja andis võimaluse pisut kõrvalt vaadelda oma käitumist ja mõtelda suhtlemiskvaliteedi üle.
Teise mõtteterana jäi meelde ühe kiriku kantslist öeldud lause: «Eestlastel on ilusad kingad!»
See tulenevat tõsiasjast, et meie pilk on suunatud rohkem allapoole kui üles. Kui see väide paika peab, siis olemegi piiratud nägemisvõimega. Arendasin mõtet edasi ja jäin peatuma küsimusel, miks on tavaline, et kui me eestlased, ma ei mõtle siin mitte ainult kirikutööd, midagi korraldame ja teeme, siis tagasiside on suures osas negatiivne. Me arvustame oma ligimese tööd ja võibolla see oli kõik väga hästi tehtud, aga meie ei ütle head, vaid leiame ühe asja, mis oli pisut viltu, ning räägime sellest.
Olen korduvalt leidnud end mõtisklemas EELK koguduste olukorrast ja usun, et meil on põhjust olla tänulikud. Kogudustes toimub väga palju huvitavaid üritusi ja tehakse tõsist tööd ilma, et see leiaks avalikustamist ja tunnustust.
Minu arvates me kasvame ja omame suuremat vaimset mõju ühiskonnas, kui seda ise tajume. Üldsuse ette jõuab väike osa kogudustes toimuvatest huvitavatest sündmustest. Usun, et meie kogudustes on tunduvalt rohkem ustavaid töötegijaid, kui me näeme ja arvame. See on minu sisetunne ja usk. Oleks tore, kui keegi võtaks ette uurimistöö ja annaks tuge mu arvamusele või kukutaks mu optimismi.
Suvepuhkuse leidusid jagub veel tükiks ajaks. Aga kokkuvõtteks soovin, et me kristlastena oleksime need, kelle juurde on hea ja meeldiv tulla, et me hoolimatu olekuga ei oleks takistuseks jumalariigi töös. Ma ei ole nii suur optimist, et usun meie negatiivsuse totaalset muutumist, aga teadlikku harjutamist ja positiivse valjuhäälset väljaütlemist soovitan rohkem praktiseerida. Kõigil hakkab siis pisut parem ja tunneme ennast kindlamana.

Image
Leevi Reinaru,
Misjonikeskuse juhataja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)