Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mõtteid patriarh Aleksius II Eesti visiidist

15.10.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Ehkki Venemaa patriarhi Aleksius II lahkumisest Eestist on möödas juba kaks nädalat, pole tema visiidi järelkajad ja analüüsid vaibunud tänini.
Nii on patriarhis nähtud suurvene huvisid edendavat kõrget riigiametnikku, minevikust pärinevat rändavat komödianti või oma sünnimaad ja vanemate haudu külastama tulnud vana elukogenud meest.
Olen tähele pannud, et patriarhi-taoliste traditsioonidest läbiimbunud inimeste lähedus teeb eriti närviliseks oma elus kitsalt materiaalsusele toetuvaid praktikuid. Küllap tajuvad nad teravalt kokkupuudet millegi sellisega, mida nad ei mõista ja mis neil enestel puudub. Traditsioonis sisalduva tarkuse mõista püüdmise asemel tekitab kohtumine traditsiooni kandjaga niisugustes praktikutes tavaliselt nõutust ja vihaseid küsimusi. Miks maailm 21. sajandil niisuguseid inimesi talub? Miks neile miljonid inimesed järgnevad? Kas maailm on hulluks läinud? Siit edasi on üpris lühike samm mõtteni, et inimkonnaga manipuleeritakse suurejoonelise vandenõu abil.
Usun, et kristlastel on parim eelmises lõigus kirjeldatud suhtumist huumoriga võtta. On ju huumorit peetud usu eelastmeks, mis sarnaselt religiooniga tegeleb ratsionaalselt lahendamatute probleemidega. Kui traditsiooni eitajatel on huumorimeelt, siis on neil lootust õige pea ka religioonide sõnumit mõistma hakata.
Kuna ma pole võimeline sügavuti analüüsima Eesti-Vene suhete tagamaid, olen patriarh Aleksius II visiiti vaadelnud eelkõige inimlikust aspektist. Ehkki patriarhist kirjutati meedias erinevalt, jäid mulle mõõduandvateks endise Eesti suursaadiku Venemaal ja praeguse Riigikogu liikme Tiit Matsulevitši sõnad 26. septembri Päevalehe artiklis «Patriarh tuleb – oled sa valmis». Matsulevitš ütleb: «Tänase Venemaa liidrite seas on Aleksius kahtlemata ainus, kelle isiklik suhtumine Eesti Vabariiki ei ole kantud imperiaalsest arrogantsist, vaid pigem sümpaatiast ja tänutundest. Rääkimata tõsiasjast, et eesti keelt kõneleb patriarh laitmatult ning suure mõnuga.»
Eelnevast lähtudes oli minu jaoks täis inimlikkust ja mõistmist patriarhi üleskutse õigeusklikele, et nad peaksid Eestit oma kodumaaks ning töötaksid usinasti selle õitsengu hüvanguks. Nii tugev kutse lojaalsusele on tugev kontrast Vene Riigiduuma välisasjade komitee praegu küll Läti vastu suunatud avaldustega. Postimehe peatoimetaja Urmas Klaas kirjutas sellel puhul: «Patriarhil pole selliste väljaütlemistega vaja lõigata poliitilist profiiti, see lubab oletada tema sõnade siirust. Väga autoriteetse kirikupea avaldus parandab kindlasti Eesti mainet venemaalaste silmis ning ulatub kahtlemata ka president Putini kõrvu, kelle võimuses on oma stagneerunud ja reaktsioonilise välisministeeriumi kiuste revideerida Venemaa Eesti-poliitikat.»
Pöördudes üldistatult tagasi usuliste suurmeeste teema juurde, siis tundub mulle, et nende isiksustest kiirgava vastupandamatu võlu tõttu muutuvad nendega kokku puutunud inimesed. Heaks kirjanduslikuks näiteks sobib Giovanni Guareshi raamat «Don Camillo väike maailm», kus ta kirjutab loo sellest, kuidas kommunistlik külavalitsus otsustas külla sõitvat piiskoppi külmalt tervitada. Märkamatult aga aitas keegi piiskopi autost välja, keegi toetas teda kaenla alt, keegi näitas teenistusvalmilt teed ja tutvustas küla keskust. Äkitselt oli vana piiskop tähelepanu keskmes ning teda ümbritsev külarahvas võistles abivalmiduses.
Mulle tundub, et midagi analoogset toimus ka patriarhi külaskäigu ajal.
Toomas Jürgenstein

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)