Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Mõtteid iseseisvuse 87. aastapäeval

23.02.2005 | | Rubriik: Juhtkiri

Lugesin 24. veebruari 1925 ajalehe Postimees arvamuslugu iseseisvuse 7. aastapäeva puhul, kus kirjutasid kolm arvamusliidrit: kindralmajor E. Põdder, ülikooli prorektor prof J. Kõpp ja kuraator prof P. Põld.

Kaheksakümmend aastat hiljem on kosutav seda lugeda. Professor Johan Kõpp kirjutab: «Meie riigi kõige tähtsam alus on sisemine jõud, sest meie ei taha väljapoole kellelegi kallale tungida, vaid ainult rahus elada ja areneda. Minu arvates oleks meie poliitika üheks tähtsamaks ülesandeks võimalikult sagedasti ja igal pool kohapeal, rahva keskel, selgitada iseseisvuse ja omariikluse mõtet ja seda mitte ainult pidulikkudel koosolekutel. Sest meie iseseisvuse kandjaks on teadlik osa rahvast. Ja seda teadlikkude kodanike arvu tuleks järjest suurendada. Meie ideaaliks olgu, et kõik kodanikud, kogu rahvas oleks veendunud omariikluse tähtsuses. /—/

Mitmesugused raskused isiklikus elus kui ka majanduslikul alal teevad kodanikkude meele sagedasti kibedaks. Siis lööb ka iseseisvuse tähendus ja mõte tumedamaks ja inimene küsib: mis on riiklik isesisvus mulle kasu toonud? Siin just ongi tarvis suuremat teadlikkust. Ja kus seda ei ole, tuleb selgitada, õhutada, põhjendada. Sest riiklik isesisvus on ometi nii suur väärtus, mille ees kõik teised huvid peavad taganema. /—/ Kodanikkudel peaks hea tunne olema omas riigis. Ja seda tunnet aitab kanda ja süvendada eestkätt õiguse täpne teostamine. /—/ Meie peame ükskord nii kaugele jõudma, et kogu rahvas tundma hakkab, et tal oma riiki tarvis on ja et omariiklus parem on igast teisest riigikorrast. Siis alles oleks meie isesisvus tugev ja kindel.»

Nendel päevadel toimuvad valdades ja linnades üritused vabariigi aastapäeva puhul. Peetakse kõnesid, tehakse kokkuvõtteid möödunust ja vaadatakse tulevikku. Kirikukellad kutsuvad rahvast ja rahva juhte palvustele, et kuulata sõna ja muusikat, mälestada isamaa eest langenuid. Üle kogu Eestimaa lehvib pühana hoitud sinimustvalge trikoloor – Eesti vabariigi sümbol, mille 120. aastapäeva suure pidulikkusega 2004. aastal tähistati.

Ei maksa unustada, et nii nagu vabariigi 7. aastapäeval, peame ka täna rääkima kõige elementaarsematest asjadest ja kutsuma üles rahvast hindama omariikluse rõõmu ja risti, traditsioonide haprust ja kristlike põhiväärtuste defitsiiti.

Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil möödunud nädalal peetud kõnes «Lasteta maailma tragöödia» avas Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas teema tänase Euroopa inimlikust mõõtmest. «Midagi on ebakindlas maailmas meie enda, inimeste jaoks, justkui puudu. Äkki on see kindlustunne, mida annab kodu ja perekond, vanemad ja lapsed?»

Loodan, et arvamusvahetus inimeseks olemise põhiväärtuste üle, milles oma sõna on öelnud nii teoloogid, kirjanikud kui ka ühiskonnategelased, võtab hoogu meie avalikkuses. Peapiiskop Andres Põder oma esimeses karjasekirjas andis omariikluse aastapäevale mõeldes ühe võimaliku telje – õiguse ja õigluse. Aga lootusetusele ja käegalöömisele ei tohi küll vaatamata kõigile puudustele maad anda. Kes on öelnud, et elu peab hõlbus olema.

XIX sajandi orientalist ja teoloog Paul de Lagarde on öelnud: «Mida mugavam on mehe tee, seda vähem ta teostab. Mida raskemad ülesanded antakse rahvale, seda kõrgemale tõuseb see rahvas.»

Õnnistatud Eesti Vabariigi 87. aastapäeva!

Tiit Salumäe, assessor

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:17)