Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Mõtteid isast ja ta ajast, 5.

06.10.2006 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 35/23.8.)
ImageIgaüks, kes vaeb ja hindab ükskõik missuguse kiriku või usutunnistuse juhtkonna tegevust või tegevusetust ajavahemikus 1940–1991, peab erapooletuks ning õiglaseks jääda tahtes mõistma, et totalitaristlik ateistlik riik hoidis ladvikut kiivalt oma kontrolli all ja nõudis neilt nii koostöövalmidust kui ka käsutäitmist.
Kas usuasjade voliniku, õigemini küll teda ohjavate organite poolt komplekteeritud konsistooriumil oleks üldse olnud otsustavust ning võimalust toimitust tulemuslikumalt toimida, on küsimus, millel puudub vastus. Sellegipoolest painas see tollal paljusid. Pool sajandit puudusid Eestis koguduste ja vaimulike esindajate poolt vabalt valitud ning iseseisvalt tegutsevad kirikuvalitsused. Too vastuseta küsimus kuulub teiste analoogiliste küsimuste suurde perre: kas eestlased oleksid midagi teisiti tehes või tegemata jättes saanud/suutnud natside ja sovettide okupatsioonid väiksemate kannatuste ning kaotustega üle elada, kui tegelikult elati?
Ma ei tea, kas põhjuseks olid piiskop Hugo Rahamäe isikuomadused  ning kesised juhivõimed või olid aeg ja sise- ning välispoliitilised olud kolmekümnendatel aastatel muutunud sedavõrd painavaks, et rahulolematust ülemkarjasega ei saanud enam vaka alla peita. Küll tean, et isa kuulus nende vaimulike hulka, kes tundsid tõsist kergendust, kui vabariigi valitsus siseministri ettepanekul pani 1939 seisma piiskopi, konsistooriumi ja kirikukogu tegevuse, st tagandas piiskop Rahamäe ametist.
Tagantjärele saan üksnes spekuleerida. Võib-olla leidis kolmekümnendate eluaastate algusse jõudnud noor mees, kes oli selleks ajaks endale kujundanud üsna selge arusaama, mis on igavikuline Sõna ja selle kuulutamine, et primus inter pares (esimene võrdsete hulgas – toim) maksis liiga suurt lõivu aja muutustele. Hugo Rahamäe ajal kavandatavat kirikureformi oli kaua oodatud, ent paraku orienteerus see rohkem välistele kui sisulistele ümberkujundustele. Kindlasti häiris teda nagu suurt osa teisi, et piiskop tundis poliitika ning võimumängude vastu huvi, mis pärssis ta tegevust ülemkarjasena, ega suutnud või tahtnud elada isiklikku elu tõotuste järgi, mis antud abikaasana ja vaimulikuna.
Sootuks teine lugu oli Johan Kõpuga. Kui isa ülikooli astus, oli Kõpp Tartu ülikooli teoloogiaprofessor ning prorektor, kui ta ülikooli lõpetas, sellesama TÜ rektor (aastatel 1928–1937). Detsembris 1939 valis kirikukogu Johan Kõpu EELK kolmandaks piiskopiks. Ootused olid kõrged, sest sümbioos – laia silmaringiga õpetlane, esimese eestikeelse ning -meelse universitas’e ülesehitaja ja vastutustundlik kirikujuht – tõotas paljut.
Isa ei kuulunud siseringi, kuid oli Kõpu uuenduskavadest (võib-olla viimase enda käest kuuldes) hästi teadlik ja valmis innukalt kaasa lööma. Siis aga tuli 1940, tulid 1941 ja 1944, üks kaotuste aasta teise järel, arreteerimised, küüditamised, põgenemised. Läheneva Punaarmee eest pages läände ligi kaheksakümmend tuhat eestlased, enamik neist rahvuse tegusam osa. Lahkus 72 tegevvaimulikku, nende hulgas piiskop, vikaarpiiskop ja kolm konsistooriumi assessorit neljast.
Isal ei olnud tagasitulevate venelaste suhtes mingeid illusioone. Ei temal ega ametivendadel polnud raske ette kujutada, mis juhtunuks näiteks Johan Kõpuga, kui ta poleks lahkunud. Ja siiski ei saanud isa nõustuda, et karjased jätsid huntide hirmus oma karja maha. Kogudused ju jäid Eestisse. Me elasime 1944. aasta talvest Hageris.
Pärast Tallinna märtsipommitamist ja sõjategevuse kandumist Kirde- ning suvel Kagu-Eestisse oli vana köstrimaja põgenikke täis. Mitmed pered viibisid pikemalt, nädalaid või koguni kuid, teised tulid ja läksid. Ema mäletab, et ühel päeval – see võis olla septembri algul – oli tal lõunalauas toita kolmkümmend suud. Mõistagi kutsuti ka isa korduvalt kaasa, aga selles asjas ei olnud tal kõhklemist. Tema ja ta pere jäävad. Ma ei tea, kust ta 1944. aasta sügisel istikuid sai, aga tõsi on see, et samal ajal, kui meie majast möödusid viimased põgenike vankrid kas Haapsalu või Tallinna poole, istutas isa aias õunapuid.
Koos Eesti Vabariigi iseseisvuse kadumisega kadus ka EELK iseseisvus. Mõlemad okupatsioonirežiimid pidasid erakordselt oluliseks riiklikku kontrolli inimeste meelsuse üle ja sundisid koostööalteid vaimulikke kahe isanda teenriks – kommunistid neile iseloomuliku brutaalsuse ning hirmutamisega, Eestis ainult kolm aastat võimutsenud natsid mõnevõrra paindlikumalt ning varjatumalt. Seda vaakumit või kriisi, mis tekkis 1944. aasta sügisel luteri kiriku juhtorganites, katsusid mõned Eestisse jäänud pastorid omaalgatuslikult lahendada. Paraku ei saanud sellest ise ennast paika pannud konsistooriumist kiriku juhtijat. Suhteline stabiilsus saabus alles siis, kui nn erakorraline kirikukogu valis 1949 peapiiskopiks Jaan Kiiviti.
(Järgneb.)

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)