Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Mõtteid esimesest pastoraalseminari nädalast

07.12.2005 | | Rubriik: Teoloogilist

Olin pastoraalseminari algust juba mõnda
aega kannatamatult oodanud – ülikooli lõpetamine jäi ju kaugele kevadesse ning
sügis tekitab ikka veel seletamatu vajaduse kooli minna. See on umbes nagu
söömine või kohvijoomine: kui pikem vahe sisse tuleb, siis hakkab häirima.

Nüüd, Usuteaduse Instituudi iidsesse
hoonesse sisenedes tundsin end kui põnevil koolilaps, valmis vastu võtma kõike.
Ja vastu võtta tuli palju, sest päevad olid pikad: igal hommikul koondas meie
kaheksapealine kursus oma jõud, et üheskoos hiliste õhtutundideni vastu pidada.
Nõnda päevast päeva, nädal otsa jutti. Kohati tekkis küll tunne, et ma ei kontrolli
oma samme enam ise, vaid suundun täpselt sinnapoole, kustpoolt aiman valgust ja
hääli.

Ometi oli selles kõiges oma võlu. Ma mõtlen
just seda distsiplineerivat rütmi, mis sunnib ennast igal hetkel mingil määral
kontsentreeruma,  eralduma välisilmast ja
kodulinna maha jäänud kohustustest. Regulaarsed palvused kolm korda päevas
hoidsid samuti justkui õigel joonel, pannes teadlikult jälgima iseennast, oma
samme ning emotsioone ümbritsevaga seoses.

Esimene nädal andis palju mõtlemisainet.
Pealinnast tagasi Tartusse sõites võisin südamerahus nentida, et kokku on
saanud väga tore kursus, suisa kahju oli lahkuda. Ent päris rahulik ei olnud mu
süda kindlasti mitte – peas keerlesid õige mitmed lahtised otsad, häirivad
küsimused. Sellegipoolest püüan end jätkuvalt veenda, et küllap on ka igasugune
ebakindlus ning segadus kasvamiseks vajalik – sunnib ehk viimaks vastuseid
otsima nendele küsimustele, mida seni pole söandanud esitada. 

Vahepeal jäi aega terve kuu, et valmistuda
järgmiseks sessiks. Igaüks sai kätte oma lektüüriportsu ja ülesanded, millega
kogudusetöö kõrvalt usinalt tegeleda tuli, et siis tehtu kohta uue sessi raames
aru anda. Korra tulime kokku ka veel üheks õppepäevaks, mis sedapuhku toimus
Tallinnas Nõmme Rahu koguduses.

Loodetavasti jätkub meil kõigil jaksu
kevadeni vastu pidada – eks siis on näha, mis meist edasi saab. Palju põnevat
on kindlasti veel ees.

Anna-Liisa Vaher

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)