Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Moto võidukaarel

12.06.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.
Lk 19:10
Minu lapsepõlve kodukiriku võidukaare kohale on kirjutatud kaunite gooti tähtedega: «Inimese Poeg on tulnud otsima ja õndsaks tegema, mis kadunud on.» Väikesel lapsel oli neid omapäraseid tähti algul keeruline kokku veerida, aga kui salm ette loeti ja juba meelde jäi, siis oli kerge nende põhjal ka teisi gooti tähti lugema õppida. Tasapisi jõudis lapsele pärale ka nende sõnade tähendus.
Ei oska arvata, mida mõtlesid kunagi inimesed, kes oma kiriku võidukaare jaoks sobivat teksti valisid, ja miks just see salm kirikuliste silme ette aukohale asetati. Kindlasti on need Sakkeuse kodus öeldud Issanda sõnad hea tunnistus ja iseloomustus Jumalast. Inimese Poeg tahab meid õndsaks teha – see on kaunis kutse kõigile, kes võidukaare alt läbi lähevad ja altari juurde astuvad armulauale, ristimisele, leeriõnnistamisele või oma lähedast igavikuteele saatma.
Võibolla sooviti selle kauni motoga õhutada kirikupingis istujat mõtlema oma jumalasuhte üle. Mida arvan mina Inimese Pojast, tema otsimisest ja kadunu õndsaks tegemisest? Kas ka mina olen kadunud? Kui jah, siis mis moel?
Kristust ei mõistnud kaks tuhat aastat tagasi ega mõista tänapäeval need, kes arvavad, et kõik pahed ja vead on teiste inimeste juures ega tunne end olevat Jumalale kadunute olukorras. Tundub, et kaasaegsel inimesel on raske enda jaoks lahti mõtestada, mida tähendab patt ja Jumala kohus. Tehtud halva ja tegemata jäetud hea märkamine enese juures on tohutult raske. Ja «Aadama süü» on meile üks väga hajuv mõiste.
Kas ei ole kiriklikus kuulutustöös liiga ühekülgselt jutlustatud Jumala armastusest, halastusest ning pandud rõhk vaevatud ja koormatud inimese ülestõstmisele ja julgustamisele? Kahjuks tähendab paljudele inimestele vaevatud ja koormatud olemine hoopis seda, et nad on ülekohtuselt jäetud ilma heaolust, et ühiskond ei pööra nende vajadustele piisavalt tähelepanu, et jälle on alusetult tõstetud makse ja kaupade hindu jne.
Teised on patused ja süüdi. Süümejuurdlust võetakse kui enese allasurumist või alavääristamist ja tembeldatakse stressitekitajaks. Aga Jumala armu suurust tajume alles siis, kui hakkame ära tundma, et oleme ise midagi väärtuslikku kaotanud ja mässitud puntrasse, millest üksnes Jumala arm võib päästa.
Peeter Paenurm

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)