Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Mõtisklus lävepakust

30.03.2016 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Vaikse laupäeva hommikul naasis mu paljunäinud ema töölt erakorralise meditsiini osakonnast ja lausus nördinult: «Hullumeelsus! Jäi mulje, et püüti võimalikult paljusid risti lüüa!» Meenus, et kui teenisin Rõuge kogudust ja suurel reedel Ruusmäe abikirikusse sõites turismitaludest möödusin, tõsteti seal nii mõnelgi korral alkohoolsete jookide kaste maha, ümber seltskond ülemeelikuid riigipüha tähistajaid.
Protestantlikus kultuuriruumis on suur reede ikka vaba olnud, aga eespool kirjeldatu tekitab küsimusi. Äkki ei ole sobilik lävepakku nii madalale lasta? Küllap ei jääks ühelgi kristlasel püha tähistamata ka ilma punase päevata kalendris. Teisalt tundub mõnikord, et tegemist on juba tuhmuva, siis jälle et varjusurmast ärkava märgiga kristlikust kultuuriruumist.
Vaikse laupäeva õhtu oli Pärnus udune nagu tihti kevaditi. Nii udune, et ei tea, mida oodata. Küllap sarnane jüngrite tunnetega, kelle õpetaja oli hauda asetatud. Mina ei osanud kuidagi oodata, et mu ristimata lähisugulane vaatab minuga kella poole kolmeni Yle TVst Soome õigeusklike ülestõusmisöö jumalateenistust. Vägisi vajusid silmad kinni, aga tema ei loobunud. Jah, meil on vist ikkagi vaja kristlikke punaseid pühasid!
Ülestõusmishommik algas kevadise värske valgusega, mis hõiskas koos rändlindude parvedega ning kõikide inglite ja usklike südametega: Kristus on surnuist üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!
Kätlin Liimets

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)