Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mõtisklus Eesti vaba rahvakiriku üle

26.04.2017 | | Rubriik: Kolumn
EK karikatuur 2017-04-26

Kristjan Luhamets

Priius on meie rahvale tagasi antud juba üsna ammu, paarsada aastat võib seda nüüdseks lugeda. Paberi peal on selline priiuse andmine ilus žest. Päris vabaduse kättesaamine võttis aega veel sadakond aastakest. Vaba olemine, vabana elamine – see on kunst omaette. Igaüks ei oskagi vaba olla ja vaba kodanikuna käituda. Kes on päriselt vaba, selle vaim on lennukas ning seda on inimese palgest märgata ja olekust tunda.
Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ürituste tähistamise alul on väga detailselt esile toodud Eesti ja Liivimaa kubermangu piiride ühendamine. Sada aastat tagasi kaotati piir kahe kubermangu vahel, millega ühendati suurem osa eestlaste elualasid.
Et enamik eestlasi olid 1917. aastal sünnijärgsed luterlased, moodustati vaba rahvakirik uuel kujunenud haldusüksusel nimega Eesti peamiselt rahvuslikul pinnal. Seda poliitilist ja kirikupoliitilist tõsiasja oleme kirikus rääkinud ikka ja alati oma leeritunde andes ning EELK kujunemislugu ja kiriku struktuure kirikutee alustajaile tutvustades.
Vaba rahva kirik. Mõiste, mis omal ajal kommenteerimist ei vajanud, nõuab nüüd küll enamasti lahtiseletamist või vähemalt arutlemist. Vaba rahvas, kes soovis hoida ja edendada oma vabadust Jumala kaitse all ühes pühas kristlikus kirikus. Kindlasti saadi sellest nõnda aru.
Vaba kirik, vaba kõikidest suunamistest ja korraldamistest, vaba ise otsustama, kuidas ta suudab oma rahvast vaimulikult teenida. Ka nii saadi sellest kindlasti aru. Veel veerandsada aastat tagasi elas see teadmine rahva meeltes edasi ja tõi tuhandeid inimesi, eriti noori, uuel ärkamisaja lainel Issanda altari ette tõotusi andma ja end sakramentidega kinnitama.
Kirik oli kandev jõud ja tugi kodumaale jäänud ning võõrsile rännanud suguvendade ja -õdede vahelise elava sideme taastamisel 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate saabudes. Kirik oli hoidnud rahva vaimu vabana ka kõikide raskete aastakümnete kestel. Allasurutuna, kuid seda elavamana ja sisemiselt vabamana.
Kodust ja kirikust kaasa võetud tõotused ja kinnitused aitasid meestel ellu jääda sunnilaagrites ja sõjaväljadel poris, lumes, tuules ja päikselõõsas roomates ning võideldes.
Jumala sõna ja palve hoidis vaimu erksa neil, kes ei suutnud vabaduslõõma oma südames varjata ja selle eest Siberi vangilaagrites konutama sunniti.
Kümmekond aastat tagasi võis veel Välis-Eesti kogukondades näha elavana hoitud vaba rahva kirikut ja vaba rahva usaldust Jumala vastu. Kuidas praegu paistab meie kiriku olukord neid kirikut iseloomustanud sõnu ritta seades? Ehk kõige ilmekam kombinatsioon oleks „rahvavaba kirik“. See on muidugi irooniliselt kirja pandud, kuid mõtlemisainet selle üle on ja jagub veel üsna pikkadeks aegadeks.
Ajad on rahutud ja asjad on teisiti, kui nad varem on olnud. Inimesed on muutunud, eluhoiakud on teised ja ka vaimsed ning kiriklikud suundumused ei ühenda meid rahvana enam sugugi.
Ilus ja armas on tähele panna, et eripalgeliste vaimsete tegevuste taustal on üsna tugevalt üksteisele lähenenud peaaegu kõik kristlikud konfessioonid Eestis. Eesti Kirikute Nõukogu raames tehtav ühistöö on viljakas: ühised kokkusaamised linnades ja eri paikades, suure reede ristirännaku ühine teekond, kirikute öö jne.
Kas see ei pakuks mõtlemisainet Kristuse omadele? Ehk on võimalik tasapisi jõuda tõelise oikumeeniani ja leida üles ühine usutee, ka vormiline. Kui 100 aastat tagasi oli tarvis vaid end võõrapärasest eraldada ja liituda, siis nüüd ehk võiks eraldada endist see, mis meid veel eraldi hoiab.
Usurahvas võiks leida selle ühise mütsi, mis toonilt ja tegumoelt sobiks kõikidele Eestimaa kristlastele katteks. Katteks, mille alla koonduda ja mille alla Kristus kohale paluda. Et ta oleks meie keskel, rahva seas, kes on vaba usukombe kammitsaist.
Tuleb veel ehk pisut maitse üle vaielda. Kaabusulgede pikkuse ja arvu üle kembelda ning kaunistuspaelte laius kokku leppida. Siis ehk on eestlased ühiselt jõudmas jällegi vabasse rahvakirikusse – Eesti kirikusse.
Sellised mõtted tekkisid.
Tooming_2

 

 

 

 

Ants Tooming,
Tartu praostkonna praost

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)