Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mõtetes on suveelamused

27.08.2014 | | Rubriik: Kolumn

Mis sa suvel huvitavat tegid? Mis sulle suvest kõige eredamalt meelde jäi? Usun, et pärast suvepuhkuste lõppu on need üsna sagedased küsimused, mida sõpradega kohtudes, kuid ka iseenese jaoks möödunust kokkuvõtteid tehes küsitakse. Mõeldes tagasi läinud suve peale tõusid minu jaoks perekondlike sündmuste kõrval esile kaks elamust: Eesti Maanteemuuseumis peetud vabaõhuetenduse «Vaga vend Vahindra» külastamine ja Paides arvamusfestivalil osalemine.
Maanteemuuseumis vaadatud etendus rääkis Eesti esimesest teadaolevast budistist Karl Tõnissonist (1883–1962), keda tunti peamiselt vend Vahindrana. Etendus keskendus peaasjalikult selle omapärase isiku Tartu-perioodile (1926–1930), tema püüetele Eestis budismi levitada ning samuti Vahindra naiivsele poliitilisele algatusele – katsele propageerida ideed Balti mere maid ühendavast budistlikust riigist Pan-Baltooniast, mille tuumikuks oleks Eesti, Läti ja Leedu ning riigi­usuks budismi ja kristluse eelse usundi sulam.
Mingil kombel on vend Vahindra lugu mind kogu elu saatnud, alates kasvamisest maapoisina, kui pärast mõnd pikemat retke isa mu paljaid jalgu ning kusagil võsas narmendama kistud särki nähes mind vend Vahindraga võrdles. Hiljem lugesin Valga kirjamehe Gennadi Gerodniku 1973. aastal ilmunud raamatut «Vend Vahindra», kus autor iroonilises toonis selle usumehe tegevust valgustab, unustamata tegemast tollel ajal ilmselt kohustuslikku ateistlikku selgitustööd.
Hiljem on mõneaastaste vahedega teatud andmed, kirjatükid või lood vend Vahindrast ja tema kaaslasest Ašin Anandast (Narvast pärit Friedrich Lustigist (1910–1989)) ikka ja jälle minuni jõudnud. Ja need lood jäid hästi meelde, religioossetel tegelastel, olgu nad nii veidrad ja omapärased kui tahes, on võimas jõud tähelepanu köita.
Sümboolne oli ka vaadatud etenduse finaal, kus kujutati vend Vahindra kehaga sündinud väidetavat imet – nimelt pikka aega tema laip ei lagunenud. Juba etenduse ajal oli oma pitseri lisanud ilm, sest taevas tumenes ja välgud sähvisid. Aga näis, et vend Vahindra vägev vaim hoidis vihma kuni etenduse lõpuni taevas, sest alles koduteel läksid taevaluugid lahti.
Teise meeldejääva sündmusena tahaksin välja tuua Paides 15.–16. augustil toimunud arvamusfestivali. Arvamusfestival on paik, kus 3–4 inimest diskuteerivad laval väitlusjuhi juhatusel teatud probleemide üle, hiljem antakse publikule aega küsimusteks ja arvamusavaldusteks.
Tänavu toimusid arutelud ligi kolmekümnel laval, ise viibisin põhiliselt haridusteemade käsitlustel. Meeleolu oli helge, üldiselt toimusid arutelud, mitte ärapanemised ning, mis minu arvates väga oluline, enamasti kuulati mitte ainult ennast, vaid ka kaasvestlejate väiteid.
Arvamusfestivalil pani mind imestama usuliste teemade napp esindatus. Arutati uue vaimsuse üle, vabal laval astus üles kohaliku koguduse vaimulik Algur Kaerma (vt artikkel eelmises EKs), kuid usuliste teemade üle võinuks arutelu käia eraldi laval kogu festivali aja. Ning mõte läks alati meeldejäävale vend Vahindrale, kelle usulist tegevust saatis pidev diskussioon, arutelu ning vaidlused. Tunduvalt enam võiks arutelukohti tekitada kristlusest lähtuvalt.
Tõenäoliselt hakkab arvamusfestivali meeskond korjama järgmise aasta alguses ideid ja ettepanekuid 2015. aasta festivali programmi jaoks ning igaühel on võimalus sinna ideid pakkuda. Igatahes ootaks arvamusfestivalil religioossete teemade hoopis laiemat esindatust.
Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)