Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mormoon Ameerika presidendiks?

31.10.2012 | | Rubriik: Kolumn

Isegi kui Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks ei valita mormoon Mitt Romneyt, on siiski oluline küsida, mis muutuks (juhtuks) siis, kui suurima kristlaste arvuga ühiskonnas ühel hetkel valitaks presidendiks mormoon.
Usulisi kogudusi on ameeriklastel tuhandeid ning enam kui kusagil mujal maailmas on nad harjunud ka jälgima, et ükski usugrupp oma koguduses kehtivaid norme ja uskumusi teistele riigi abiga peale ei suruks ning et ka riik omakorda ei takistaks ühegi koguduse usuelulist vabadust.
Mitt Romney on andnud mõista, et ta ei kandideeri presidendiks kui mormoon, ent ikkagi küsitakse, räägitakse ja arutatakse selle üle, kui palju ja mille poolest tema usuline kuuluvus teda presidendiks kandideerimisel takistada või aidata võis.
Tänapäeva Ameerikas ei peeta mormoone isegi usulises mõttes enam kuigi üksmeelselt sektiks. Näiteks ütleb Cathe­rine Albanese USA kõrgkoolidele õpikuks kirjutatud raamat «America: Religions & Religion» otse, et mormoonid ei ole enam sekt ei eneseteadvuselt ega ka oma suhetelt ümbritseva ühiskonna ja peavoolu kristlusega.
Nii Obama kui Romney puhul leiduks usugruppe, kelle vaatenurgast vaadates ei ole ühe või teise puhul tegemist «tõelise kristlasega». Ühendriikide avalikkuses aga puudub tõsiseltvõetav arutelu selle üle, kas Obama või Romney on kristlased või mitte.
Presidendivalimiste puhul on oluline pigem see, et Romney kaldub oma isiklikelt, maailmavaatelistelt ja poliitilistelt hoiakutelt olema pigem konservatiivsema, elitaarsema ning kristlik-evangelikaal­se-fundamentalistliku ning Obama pigem kristlik-liberaalse (mis on ühtlasi ka samasooliste õigusi toetav), sotsiaalse ja egalitaarsema (võrdsusele suunatuma – toim.) suuna esindaja. Mõlema puhul on kõige olulisem see, et nad ei ole ateistid.
Viimase poole sajandi presidendid on kuulunud erinevatesse kogudustesse, kuid pelgalt nende isiklike usuliste kuuluvuste ja veendumuste põhjal ei ole kunagi saanud ei otseselt ega ka oluliselt nende riigijuhtimise viisi ette ennustada. Militaristliku George W. Bushi puhul kahtlustati sidemeid fundamentalistidega, ent ta oli samavõrd «uuestisündinud kristlane» kui «rahutegemise aadetest» lähtunud demokraat Jimmy Carter.
Väga raske oleks leida seoseid John Kennedy ja katoliikluse või Barack Obama ja liberaal-radikaalse Chicago kogudusega, kust viimane pärit oli. Tagantjärele saab öelda, et iga USA president on juhtinud riiki üsna erinevalt, kuid seda maailmavaateliste, mitte niivõrd usuliste erinevuste tõttu.
Mormoonidest rääkides ei tohiks ära unustada, et nad on samasugused inimesed nagu me kõik. Samamoodi nagu katoliiklased, luterlased või baptistid, on poliitiliselt isekeskis eri meelt ka mormoonid. Nii nagu on liberaalseid ja konservatiivseid katoliiklasi, on ka mormoone, kes – ka käesolevatel valimistel – valivad Obamat, mitte Romneyt.
Mormoonide hulka kuulumine võib Romneyle nii kasuks kui kahjuks tulla. Jättes kõrvale erilised uskumused, mida riigijuhtimises otseselt niikuinii kasutada ei või, on mormoonid piisavalt kooskõlas ümbritseva Ameerika kultuuriga, nt oma moraalsete hoiakute ja ka materiaalsele jõukusele pühendumise poolest ei ole nad ka ajalooliselt väga erinenud puritaanlikust eetikast ja teokraatia ideaalist.
Siiski leidub mingil hulgal kindlasti selliseidki valijaid, kes tahaksid küll anda oma hääle vabariiklastele, kuid jätavad selle andmata ainuüksi või peaasjalikult sellepärast, et kandidaat on mormoon. Antud juhul võib kuulumine mormoonide hulka negatiivselt mõjutada rohkemaid valijaid kui kandidaadi kuulumine baptistide, mustanahaliste või naiste hulka, kuid selline seos pole kunagi ühesuunaline.
Näiteks Obama puhul on tema mustanahalisus mõjutanud valijaid nii negatiivselt kui positiivselt. Viimastel valimistel oli ka neid hääletajaid, kes oleks muidu valinud vabariiklasi, ent valisid Obama, sest ta on mustanahaline. Samamoodi on ka käesolevatel valimistel valijaid, kes muidu vabariiklasi ei toetaks, ent otsustavad Romney kasuks, kuna Romney on mormoon.
Konservatiivsemad kristlased võiksid usulises mõttes mormoone ju välistada, samas võib aga Romney tunduda neile ka iseloomult ja isiksuselt veenvam, etteennustatavam ja usaldatavam kui mitmed teised baptistidest, metodistidest või episkopaalidest tipp-poliitikud, kes ei oma usuringkondadega kuigivõrd tugevaid sidemeid.
Täna nädala pärast on selgunud, kas järgmine Ameerika Ühendriikide president on mormoon või mitte. Ent kui on mormoon, pole ainuüksi sellepärast ei Ameerika Ühendriikides ega ka selle juhtimises veel midagi teisiti.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. (Ps 98:1)