Mõõtmatu mõistlikkusest

29.08.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Usuteaduse Instituudi jõulupuul umbes 34 aastat tagasi vestles minuga üks vanem aseõpetaja, kes kutsus meie juurde prof Elmar Salumaa ning tutvustas talle mind kui teoloogiast huvitatud keskkooliõpilast. Enamikule lugejatest on teadmata, et instituudi jõulupuudel osalesid möödunud aegadel peale üliõpilaste ka paljud vilistlased ja nende pereliikmed. Üle prillide vaatava Salumaa lühike vastus oli, et proovida võib, aga siin õppides on vaja külma pead. Elmar Salumaad pisut tundes imestasin, kuidas see lause tema kuuma verega kokku käib. Hiljem veendusin, et käib, ja üsna huvitavalt. Nii ongi, et ühe asjaga ei saa alati mõõta teist, olgugi vahel tegu ka omavahel mõõdetavate suurustega nagu külm ja kuum.

Kuuma augusti järel lähevad lapsed kooli ja üliõpilased ülikooli õppima neilt, kes akadeemilisi teeradu kauem on tallanud. Teatud kindlust ja rahu pakub see, kui suudetakse end mingil hetkel tunda selle teoloogide keti osana, mille varasemad lülid meile vähe tuntud või tundmatud on. Instituudi suvesessioonil emeriitpastori ja instituudi endise õppejõu Peep Audova käest kuuldud meenutustes oli palju uut mitte ainult tänaste üliõpilaste, vaid ka minu jaoks. Ja seda alates nii värskest ajast kui kuuekümnendatest.

Mulle said sessiooni kaheks oluliseks teemaks suvesessioonide ajaloo uurimise vajadus ning mõtted instituudi vilistlaskogu ellukutsumise ümber. Mõtte instituudi vilistlaskogu moodustada tõstatas sessiooni majutanud kolleeg Heino Nurk.

Hea traditsioon ise on juba väärtus, selle rikkuse suurust ja samaaegselt selle unustamise kahju kogeme vahel siis, kui satume millegi vana «uue» peale. Mõni aeg tagasi peapiiskop Jaan Kiivit seeniori portreemaali avamisel Tallinna Toomkirikus meenutas assessor Tiit Salumäe seda, kuidas J. Kiivit instituudi õppejõuna juhatas kord temaatilist vestlust «EELK 30 aasta pärast». Ma ei tea, mida seal räägiti ja ette kujutati, kuid sellest võiksid tol korral kohal olnud ja sündmust veel mäletavad ametivennad mulle kirjalikult teada anda.

Igatahes elame praegu tookord esitatud kujutluspiltide järgses ajas ilma võimaluseta siis mõeldud kujundeid ja tänast tegelikkust võrdlevalt mõõta. Õpetlik on aga selle põhjaliku ja nn vanaaegset tüüpi hariduse saanud peapiiskopi visioonipüüdlus praeguse ajavaimu kohase projektidest elatuda püüdva mentaliteedi taustal.

Olen kindel, et tegevus viisil «projekt + projekt + projekt» ei anna ka mitte 3 + 3 + 3 aasta pärast kokku arvestatavat visiooni. Üksnes projektiviisiliselt elatavast elust ei sünni tulevasi põlvi toitvat traditsiooni ega südames kantavat teoloogilist legendi. Kujuneb tavaline põhjuste ja tagajärgede jada, mis küll ka niisugusena on tulevikus kirjutatava ajaloo allikaks. Kuid kas just ihaldatava ja ilusa loo jaoks? Kirik ja tema pakutav haridus peavad andma midagi enamat. Projekt tahab olla mõõdetav, visioon seda rangelt mõeldes olla ei saa. Kuid projektidel on tegelik tulemus vaid siis, kui nad tehakse juba enne kuju saanud visiooni realiseerimiseks, millel on usaldatav alus.

Ilma baasteadmiste, vanade keelte ja mõisteteta ei ole kuigi edukas ka püüe formuleerida alusväärtusi ja nende üle arutleda. See on teema, mida ajakirjanduski aeg-ajalt meelde tuletab. E. Arujärv kirjutab, et ««Parema» näiline nõrkus, kuid tegelik tugevus on baasväärtuste abstraktsus ja mõõtmatus» (EPL 03.08.2007). Selles on autoril õigus. Püsiv ja usaldatav baas saabki olla vaid niisuguse mahu ja sügavusega vaimne alus, millele saab ehitada mõistlikke otsustusi ja kavasid ning mis ei jää kohemaid kitsaks ega ammendu homme. Mõõtmatud väärtused jäävad mõistlikeks ka siis, kui neid ei saa arvudega mõõta ega avaldada.

Vahel on nii, et väärtused tõestavad ja toodavad end ise. Kui niiskus on väärtus, siis metsa paradoks seisneb selles, et ta ühtaegu tarbib väga palju vett, aga ka hoiab seda kinni, säilitab ja pärandab tulevastele põlvedele. Mets ei lase maakohal muutuda kõrbeks. Analoogselt avaldub hariduse paradoks selles, et hariduse andmine tarbib palju ressursse, kuid hoiab seda kiriku jaoks ka kinni, säilitab ja pärandab tulevastele põlvedele. Koolitus kasvatab ja kinnistab kiriku ainsat ressurssi ehk päris kapitali – pühendunud, teadlikke ja usku edasi kandvaid kristlasi.

Enamik mõõdetavast, sealhulgas raha, lõpeb mõnikord üsna kiiresti otsa. Tavaliselt tuleb seda mingil hulgal varem või hiljem ka tagasi. Seepärast soovitan kasutada aega selleks, et õppida tundma mõõtmatut, et siis selle abil suuta hõlpsamini ja õigemini hinnata mõõdetavat. Niisugune valik võib osutuda mõistlikuks.

Image
Randar Tasmuth
,

Usuteaduse Instituudi rektor

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)