Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Mõõgast tõusis päike

28.06.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Nii on kirjutatud Cēsises paiknevale Võnnu lahingu mälestusmärgile, mis on pühendatud langenud kangelastele. See on kahes keeles: nii väljendatakse naaberrahva lätlaste poolt tänu eestlastele võitluste eest, mis ei toonud vabadust üksnes Eestile, vaid ka Lätile. See vabaduse sümbol meenutab taeva poole püstitatud mõõka, sümboliseerides seda, et relv peab olema alati valmis. Nii arvavad meie relvavennad. Tuleb meenutada fakti, et Vabadussõjas polnud me üksi. Meie kõrval olid vabatahtlikud nii Soomest kui Taanist. Eesti vabaduse nimel jätsid oma elu ka briti meremehed, kelle laevastik siin vetes tagas julgeolekut mere poolt.
Võidupüha tähistamine tuletab meelde need, kes vabaduse nimel elu andsid. Nende ohverduste kaudu teame, et vabadusel on hind. Olgugi et Vabadussõja võitlused jäävad mitmete põlvede taha ja vahepeal on ka muid sõdu olnud, on meeldivam meenutada sõda, mille koidikul sündis Eesti riik. Nüüdseks on see riik ja rahvas kõrvuti käinud sajandi. Sellel teekonnal on olnud võite ja kaotusi. See on isegi suurem õppetund – teada, et mittevõitlemisel ja kaotusel on suurem hind, koguni mitmekümnekordselt. Seda enam tähtsustub taas saadud vabadus ja võimalus oma mineviku tähtsamaid sündmusi meenutada. Nii see on: võit on tähistamiseks ja kaotus vigadest õppimiseks!
Taasiseseisvunud Eestis pole mitte ainult püütud Vabadussõja auks püstitatud mälestusmärke, mis vahepeal olid lõhutud, taastada, vaid on püstitatud ka uusi. Nimekam neist on Vabadusrist Vabaduse väljakul. See on klaasist, mis näitlikustab, kui õrn on vabadus, ja mis kõige tähtsam – on valgustatud õhtu- ja öötundidel. Nii muutub ta veelgi säravamaks ja kannab endas sõnumit, mis meenutab perioodi, mil vabaduseta oldi. Nõukogude Eestis, kui piirid olid suletud, kumas tollasest raudsest haaratusest hoolimata läbi Soome või mõne teise riigi vabadus. Vabadushelk ja selle ligitõmme oli nii kutsuv, et julgemad põgenesid. Kindlasti poleks meil maailmakuulsat Arvo Pärti, kui ta poleks Nõukogude Eestist 1980ndal emigreerunud ja naasnud siis, kui Eesti vabadus oli täielikult kindlustunud – aastal 2005, sellal, kui äsja oli liitutud NATOga.
Kui vaadata Vabadusristile päevavalguses, siis polegi ta nii särav kui öösel. Nii võib tunduda ka meie igapäevase vabadusega – selles pole enam niisugust paleust, kui see oli neil pimedus- või vabaduse kaotuse aastail. Vabana olles on võimalik asju ja sündmusi ümber hinnata. Nii on ka aeg-ajalt kuulda nurinat, et Vabadusristi ülalpidamine on kallis – valgustus ja selle hooldustööd toovad kulutusi, millega pole arvestatud. Looduslikust graniidist kivikangur, mälestusmärkide üks põhikomponentidest, on kindlasti ilmastikule vastupidavam ja teatavas mõttes hooldevaba. Toonitan veel kord, et vabadusel on hind. Austusest nende vastu, kes oma elu on andnud, ei sobi meil kurta Vabadussõja või vabadusvõitluse tähistamiseks püstitatud ausammaste kulude üle. See on meie auvõlg. Nagu ülal mainitud – ka kaotusel on hind, koguni mitmekordne hind.
Praegugi on osa poliitikuid esinenud üleskutsega nõuda okupatsioonikahjusid. Jah, õigusriigis on võimalik, et inimene, kes ilmsüüta vangis, saab riigilt rahalist kompensatsiooni aastate eest, mil ta ilma vabaduseta pidi oma elu veetma. Aga koos teiste riikidega asume määratult suuremas riikide koostöö, üksteise mõistmise või vältimise õiguslikus keskkonnas, kus see vabadus, mis meile tähenduslik, ei leia samaväärset tähtsustamist teiste poolt.
Nii tuleb meil oma vabaduse eest jätkuvalt seista ja vajadusel olla valmis selle nimel võitlema. Aastal 2017 on taas Eesti pinnal meie kunagised relvavennad: siin on NATO kollektiivkaitse raames Briti lahingüksus, kellele peatselt lisandub Taani üksus.
Rahva liikmeina kanname endas, vastavalt igaühe oma südame meelsusele, kas mõõka või risti. Ikka seda mõõka, mis vabaduspäikese on toonud, või vabadusristi, mis ohverdusi nõuab.
kutsar

 

 

 
 
Gustav Kutsar,
kaitseväe peakaplan

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.
(Lk 19:10)