Esileht » Arvamused » Arvamus »

Moodne eestlus

08.06.2010 | | Rubriik: Arvamus

Merille HommikSelle loo algus ulatub möödunud aasta juulisse, kui tähistasime Põlvamaal Jakob Hurda 170. sünniaastapäeva. Arutlesin pidulikus sõnavõtus meie vaimse iseolemise üle. Vahepealsete sündmuste ja üritustega on teemale lisandunud hulga uusi tahke.
Mulle tundub, et peame praegu rohkem kui kunagi varem tegelema sisuliselt samade asjadega nagu Jakob Hurt. Kui tema tegutses rahvusliku ärkamise ajal, siis kaasaega võiks nimetada rahvusliku uinumise ajaks. Pole vaja oodata järgmist kriisi, kõige õigem oleks, kui suudaksime seda teha rahulikul ajal.
Me kõik teame, milles seisneb eestlus. Häda on ainult selles, et igaühel meist on erinev isiklik vaatenurk ja seetõttu ka väga erinev arusaam eestlusest. Globaliseeruv maailm loob tohutuid võimalusi, samas on teada, et kui pole vundamenti või piire, siis ei ole ka vabadusega midagi peale hakata. Milline on siis moodne kodanik? Need on teemad, mille üle peaks minu hinnangul käima palju tõsisem diskussioon.
Eestist on lahkunud üle 130 000 inimese. Minul puudub usk, et need inimesed, kes siirduvad Iirimaale õnne otsima, selle sealt kalkunite kitkumisel ka leiavad. Meie eesmärk ei peaks olema kindlasti kellegi kinnihoidmine ja sellest ei tuleks isegi kõige parema tahtmise juures midagi välja, aga meil peab olema soov, et inimesed leiaksid oma õnne siinsamas. Unistuste sinilind laulab ikka enamasti koduakna taga, kuigi selle märkamiseks peab ära käima, tarkust koguma ning leidma endas jõudu avada oma meeled ja süda.
Kord aastas, hiliskevadel, on mul kohtumine heade hinnetega koolilõpetajate ja nende peredega. Neil kohtumistel olen tõdenud, kui vastuolulised ja silmakirjalikud me oleme. Räägime, et Põlvamaa jookseb inimestest tühjaks, et noored ei taha siia tulla. Samas tehakse kodus ja koolis peaaegu kõik, et see just nõnda oleks. Evime igapäevaselt suhtumist, et edukas olemine tähendab hästi õppimist, siis on valla uksed ülikoolidesse ja headele töökohtadele. Olen vanematelt küsinud, kas need töökohad, mida nad silmas peavad, asuvad Põlvamaal. Õige vastus on kahjuks «ei».
Loomulikult ma üldistan, aga see on pigem tavakäitumine kui erandlik. Õnn on aga see, et igale jõule maailmas leidub vastasjõud. Juba on näha, et osa inimesi tuleb nendelt «edukatelt» töökohtadelt maale. Nad rajavad siia oma kodu ning töökoha, saades igas mõttes palju rohkem iseenda peremeheks. Ma arvan, et seda Põlvamaa näidet võib üldistada Eestile tervikuna. Nii et tegelikkuses piisab üsna vähesest.
Peame olema tähelepanelikumad ja mitte vastuolulised, väärtustama enam seda, mis paistab meile aknast ning on meile omane. Arusaamine, tunnetus ja patriotism peitub pisiasjades. Kui ma pean lugu oma kodust, siis on lihtsam väärtustada kodumaad; kui pean lugu oma perekonnast, siis suhtun positiivsemalt ka oma rahvasse. Eeskujuks oleme ennekõike siiski oma käitumise, mitte sõnadega.
Vahel on märgata jõude, kelle eesmärk on liikuda mitmerahvuseliselt Euroopalt mitterahvuselise Euroopa suunas. Ma ei ole näinud tugevat maja, millel puudub vundament. Seepärast usun, et saame tugevad olla vaid siis, kui meie rahvustunne on tugev. Selleski valdkonnas on näha, et maailmas valitseb jõudude tasakaal. Globaliseeruv maailm on toonud meile uut jõudu. Jõudu, mis vahepeal oli kadunud või mida püüti vägisi tagasi hoida.
Nõnda oli aastakümnete eest «setu» sõimusõna, praegu on aga endistest pilkajatestki selle eestlaste etnograafilise rühma tunnustajad saanud. Mai viimasel laupäeval Intsikurmu laululaval toimunud teisel «Uma pidol» võis nautida võru keele ja meele väge. Igapäevasemaks on muutumas kogukondlik läbikäimine ja üksteisele järjest enam abiks olemine.
Kõik need on väga tugevad märgid. Meil ei ole vaja midagi välja mõelda. Aga ümbritsev on nõnda palju muutunud, et peame mõned väärtused kaasaega ümber tõlkima, et nende tähendust ühtviisi mõista.


Priit Sibul,
Põlva maavanem

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)