Esileht » Arvamused » Kolumn »

Möödarääkimistest

16.10.2013 | | Rubriik: Kolumn

Iga kristliku usuga vähegi lähemalt kokku puutunud inimene teab midagi Aurelius Augustinuse (354–430) elust ja tema õpetusest.
Esmalt võivad meenuda Augustinuse kirglik kiindumine teadmistesse, pühendunud tegelemine mani usundiga, pöördumine kristlusesse või siis tema kõige kuulsamad teosed «Pihtimused» ja «Jumalariigist».
Augustinuse tähtsust kristlusele võib sageli tajuda ning siinkohal on kahju, et möödunud aastal linastunud Augustinusest kõnelev film «Rahutu süda» Eestis nii vähe levinud on.
Vahel on Augustinuse kohta öeldud, et ta elas ideede ja mõtetega oma ajastust eespool. Näiteks tema arutlustes aja olemuse üle võib leida ideid, millele andsid laiema kõlapinna saksa filosoofid Immanuel Kant (1724–1804) ja Arthur Schopenhauer (1788–1860).
Augustinuse poleemikas skeptikute vastu väljendatud mõte, et kõiges kahtlemiseks peab esmalt kindel olema iseenda olemasolus, sai rohkem kui tuhat aastat hiljem olulise koha René Descartes’i (1596–1650) filosoofias.
Küllap on enamikul inimestel tuttavaid, kelle kohta öeldakse, et nende arusaamad maailmast ei ole päriselt kaasajaga seotud. On ju neid, keda lugupidavalt kutsutakse eestiaegseteks meesteks, kedagi jälle pisut halvustavalt nõukogude nostalgikuteks, harvemini öeldakse kellegi kohta, et ta oleks pärit justnagu Lutheri lähikonnast või valgustusajastust. Küllap võib tähele panna, et suhtlemisel niisuguste inimestega on suur oht teineteisest mööda rääkida.
Minu kogemus ütleb, et möödarääkimisi võib õige sageli kohata ka religiooni teemadel.
Töötan koolis, minu tundides puutuvad religioosse ja ilmaliku maailma teemad ning lähenemised kokku, seetõttu tajun üsna sageli, kui erinevalt teatud usumaailma ilminguid mõistetakse.
Näiteks kuulasin möödunud nädalal õpilaste vabalt valitud religiooniteemalisi ettekandeid. Enamik neist olid heal tasemel, vaimukad, kuid tunnetasin, et midagi hakkas mind häirima.
Siis sain aru, et natuke liiga tihti valiti esitlusteemaks religiooni äärealade nähtused: lendava spagetikoletise religioon, kopism, prints Philipi religioon jne. Samas mulle tundus, et nii mõnelgi juhul jäi vastava liikumise taust veenvalt avamata.
Rääkides XXI sajandist, siis näib, et vahel üritatakse religioone luua teatud konkreetse asja või tegevuse taotlemiseks.
Näiteks kümmekond aastat tagasi püüdsid Briti jahimehed muuta religiooniks rebasejahti ja nõnda oma traditsioonilist jahipidamisviisi säilitada. Paroodiareligioonid seevastu on tavaliselt loodud tähelepanu juhtimiseks mõnele rumalusele.
Nii näiteks sai lendava spagetikoletise religioon alguse soovist Ameerika Ühendriikide Kansase osariigi haridusameti kreatsionismi soosivat lähenemist naeruvääristada.
Tuldi välja ettepanekuga, et õppekavadesse tehtaks evolutsiooni ja kreatsionismi kõrval ruumi sama tõsiseltvõetavale «õpetusele» üleloomulikust loojast, kes meenutab välimuselt lihapallidega spagetiportsjonit ning kelle nähtamatud nuudlitest jätked tänaseni maailma asju suunavad.
Samas pole kreatsionistlikud väited Eestis kunagi laiemat kõlapinda leidnud ning mulle näib, et meil mõistetakse lendava spagetikoletise liikumist kui kogu religiooni paroodiat. See aga tähendaks möödarääkimist lendava spagetikoletise liikumise algse ideega võrreldes.
Kirjutasin Eesti Kiriku eelmises kolumnis, et vastavalt viimase rahvaloenduse andmetele on Eesti usklikud haritumad kui mitteusklikud. Kui lendava spagetikoletise religiooni idee on naeruvääristada rumalust ja harimatust, siis Eesti oludes võib selle sõnum olla paljudele vastupidine:naeruvääristatakse haritumaid inimesi.
Kindlasti pole võimalik usuteemade puhul möödarääkimistest täielikult lahti saada.
Mulle näib, et seda saab leevendada ühelt poolt arutatavate probleemide juurteni lahtivõtmise ja analüüsiga ning püüdega nende teadmiste alusel luua vastaspoolega dialoog.
Selleks sobivad hästi Sok­ratese meetodid, kus samm-sammult lihtsate küsimustega arutluse all olevast teemast suurema arusaamise poole liigutakse.

Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)