Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mõnikord on väga-väga valus

02.11.2011 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Sügise sumbed udud ja aina varem saabuv hämarus on meid viinud novembri algusesse, mil üle tuhande aasta on tähistatud 1. novembril kõikide pühakute päeva ja 2. novembril hingedepäeva ehk kõikide surnute mälestuspäeva.
Enamasti on see aeg, et lõpetada meie lühikese suvega kaasnevad kiired toimetused ja mõelda olnule, enese elule ja aja voolule. Neile, kes meie juurest on läinud ja meie elu mõjutanud. Surmale üldse, sest ta puudutab igaüht.  
Iiri kirjanik James Joyce on möödunud sajandi alguses kirjutanud: «Surm on kindel. Kindlad pole ainult tema saabumise aeg ja viis – kas pikast haigusest või mõnest ootamatust õnnetusest; Jumala Poeg tuleb tunnil, kui te Teda kõige vähem ootate. Sellepärast olge iga silmapilk valmis, sest te võite surra igal silmapilgul. Surm on meie kõigi lõpp. Surm ja kohtumõistmine, mille tõi siia ilma meie algvanemate patt, on need hämarad väravad, mis avanevad tundmatusse ja nägematusse, väravad, millest iga hing peab üksi läbi minema, saatjaiks ainult omaenda head teod – ilma sõbra või venna või vanema või õpetaja abita, üksi ja värisedes.» («Kunstniku noorpõlveportree», 1916)
Ülioluline on just saatja roll, et lahkumine ei tooks mahajääjatele rõõmu, olgu meil pealegi valus. Seepärast tuleks iga päev kasvatada heade mõtete, heade sõnade ja heade tegude hulka, sest mineku tund on teadmata. Vahel on see nii ootamatu ja justkui oma elu alustalasid kõigutav, et raske on lohutust leida. Ja hea on, kui siis on meie kõrval sõber või vend, keegi lähedane hing, kellega koos süüdata küünal pimedal õhtul ja palvetada: «Võtku Isa ise sind oma lõhnavasse, armulikku rüppe, kui lähed üle mässavate vete ja üle musta surmajõe.»
Rita Puidet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)