Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mõnesugused head majapidajad

29.03.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

EELK üksikkoguduse juhtimist saab vaadata sarnaselt parlamentaarse ühiskonna mudeliga, kus rahvas endi keskelt valib demokraatlikul viisil juhid ja elu korraldajad.

Koguduse nõukogu valimine on iga nelja aasta järel usaldatud inimestele, kes korralikult liikmemaksu tasunud ja armulaual käinud. Koguduse 2–8liikmelise juhatuse kui olulisema juhtorgani liikmed valitakse nõukogu ja/või täiskogu liikmete hulgast. Eeldatavasti usaldatakse juhatuse liikmeks ja juhatuse esimeheks koguduseliige, kes oma usuelu ja visiooniga koguduse elust on silmahakkav, kelle sõnal on kaalu ning teol tulemust.

Konsistooriumi sekretariaadi juhataja Ülle Keele sõnul on pärast eelmise aasta koguduste usaldusisikute valimisi ametis 725 juhatuse liiget. Siin hulgas ei ole vaimulikke, kes kuuluvad juhatusse ameti poolest, ja Laiuse kogudust, kus valimisi pole toimunud. 163 inimese õlul on esimeestena koguduste elu juhtimine. Juhatus töötab koos vaimulikuga ja toetab teda koguduse vara valitsemisel «kui Jumala mõnesuguse armu hea majapidaja», nagu kirjutab apostel Peetrus oma esimeses kirjas.

Seepärast eeldatakse kõigilt valitud usaldusisikuilt laitmatut renomeed. «Kui keegi on laitmatu – ühenaisemees, kellel on usklikud lapsed, keda ei süüdistata ulaelus ega allumatuses. Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu; selline, kes ei ole ennast täis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja, vaid külalislahke, hea, armastav, mõõdukas, õiglane, vaga, kasin» (Pauluse kirjast Tiitusele 1:6–8).

Elu võib aga tuua ootamatusi. Nii võib ka usaldusisik libastuda mõne teo läbi, mis kellelegi au ei tee. Juhatuse liikme või esimehe osalus negatiivses afääris ei kahjusta aga tema kui indiviidi mainet, vaid heidab varju kogudusele, ehk isegi tervele kirikule. Tähendamissõna tõrvatilgast meepotis saab siin kõnekaks.

Et Taevaisa jätaks katuse pea kohale

Mõni nädal tagasi eksponeeris populaarne telesaade «Pealtnägija» inetut lugu Tallinnast, kus Nõmme Rahu koguduse mitu koguduseliiget on tänu alatule kinnisvaramahhinatsioonile ilma jäämas oma kodust.

Endine Nõmme Rahu koguduse juhatuse aseesimees, elupõline koguduseliige,  70aastane Lembit Väljataga soostus oma poja soovil andma suurema pangalaenu tagatiseks oma maja ning hiljem viis kokku oma poja ja tolle kaaslased teise Nõmme koguduse vanema liikmega, kes samuti kergeusklikult oma varale hüpoteegi lasi seada ja majast tänaseks ilma on jäämas.

Lembit Väljataga kurtis Eesti Kirikule, et tal on väga rasked päevad ja unetud ööd, ent tema südametunnistus on puhas. «Palvetan Taevaisa poole, et mulle katus pea kohale jäetaks,» ütles ta, värin hääles.

Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander kinnitab, et Lembit Väljataga on tubli kristlane, kes on nüüd sinisilmselt toimides ise suur kannataja. Sama koguduse liige emeriitõpetaja dr Voldemar Ilja tunneb eakaaslast Lembit Väljataga hästi ja iseloomustab meest heade sõnadega.

«Küllap on Lembit lihtsalt võimetu uskuma, et lähikondsed sedasorti valskusteks ja pettusteks võimelised on,» mõtiskleb elupõline hingekarjane, kes korduvalt juhatuse valimisi korraldanud ja kolme koguduse õpetajaks olnud.

Ehk on siin taas kord tegemist näitega, kus vanem põlvkond pole kohanenud turumajandussüsteemiga, kus raha määrab reeglid ja tihti ka moraali. Vanad kirikuinimesed on harjunud rohkem usaldama ja võtma «meest sõnast», uue aja inimesed ei anna veksleid nii kergelt välja, vaid loovutavad oma jah-sõna alles notariaalse kinnitusega dokumendi alusel.

Hinnanguliselt 12–15 miljoni kroonini ulatuva kahjusuurusega lugu on tänaseks jõudnud kohtumenetlusse. Jääb loota, et alatult omakasu püüdnud noored mehed õiglase karistuse saavad ning eluvidevikku jõudnud koguduseliikmed saavad jätkata vanaduspõlve aastatega rajatud kodus.

Laitmatu majapidaja

Võttes teemaks koguduse juhatuse liikme/esimehe vastutuse, tekib küsimus, milliste kriteeriumide alusel toimub kandideerimine ja valimine sellesse kirikutöö ametisse. Vastus: uues EELK põhikirjas ja kirikuseadustikus ei ole täpselt fikseeritud juhatuseliikmeks olemise eeldusi või nõudeid.

Dokumente ette valmistanud komisjoni liige, õpetaja Illimar Toomet selgitab, et kõneks oli anda juhatuse liikmekandidaatide esitamise õigus vaid koguduse õpetajale.

Kes on pädev kontrollima juhatuse esimehe sobivust ning moraalset palet, kas piiskop, praost või koguduse õpetaja? Moraali on raske sätestada, küsimus on usalduses.

Kirikuseadustiku põhjal usaldatakse kõiki. Küll aga soovitab Toomet pöörata tähelepanu kirikuliikme õiguste ja kohustuste paragrahvile (EELK kirikuseadustik §43), mis kehtib ju ka koguduse juhatuse liikme kohta. Kiriku liige on kohustatud seaduse järgi elama kristlikku elu, osa saama sõnast ja sakramendist ning täitma oma kohustused koguduse ees. Sätestatud on küll vanuse ülempiir 70 eluaastat, millest vanemaid koguduse juhatusse valida ei saa. 

Jumalale kuuluva järelevaataja

Küsida võib, kas koguduse juhatuses ametis olev kristlane peab olema kõrgendatud valvsusega maise varaga ümberkäimisel. Just koguduse juhatuse esimehe hooles on koguduse majandusasjad. Voldemar Ilja kinnitab, et nõukogude ajal pidi juhatuse esimees «nõiduma» peaaegu olematute ressurssidega koguduse püsimiseks vahendeid.

Ajaloolise ekskursina võib märkida, et nn härraskiriku perioodil oli ka Eesti luteri kirikus seadus, mis lubas koguduse juhtorganisse valida vaid neid kirikuliikmeid, kes omasid isiklikku kinnisvara. Nii et iga toapoiss või sulane selleks ei kvalifitseerunudki. Põhjus oli muidugi muus, ent võib ka nii teemale läheneda: isikliku varaga targu talitaja saab hakkama ka kogudusele kuuluva hooldamisega.  

«Minule on eelkõige suureks auks olla nii väärika templi ees. See tunne on domineeriv. Edasi tuleb muidugi ratsionaalsem pool ehk majandusküsimus, mis ju koguduse elu edendamisel on väga oluline,» mõtiskleb Eesti Kirikule Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse juhatuse esimehe ametisse mitmendat koosseisu valitud Raido Rüütel.

Rüütel arutleb, et egas ta kunagi peetud rallisõitja ametis, kus paratamatult pidi hea tehnikani jõudmiseks teotsema ka ettevõtja ja ärimehena, ei oleks, just moraalses mõttes, saanud kogudust juhtida.

«Just koguduse juhatuses olles kaalun igat sammu, leian, et mu moraal peab olema sama nii koguduse asju ajades kui näiteks Balti jaama turul.» Raido Rüüteli meelest kuulub kõik lõppeks Jumalale, meie oleme vaid selle vara järelevaatajad ning see tingib vajaduse heaperemeheliku käitumise järele. Ta laiendab omandiküsimuse ka oma isiklikule varale: «Ma vaatan isegi oma Merivälja maja ja õunapuud kui Jumalale kuuluvat, mida ma Tema armust pruukida saan.» 

Igaühe vastutus

Tallinna Peeteli koguduse juhatuse esimees Mati Sinisaar, kes selles ametis on alates 1998. aastast, nõustub oma toomkoguduse kolleegiga. Sinisaar rõhutab vastutuse ja pühendumise momenti juhatuse esimehe töös. Enda sõnul on ta õnnega koos, et võib oma põhitööd siduda kiriku heaks tehtavaga, seda olekski, vähemalt Peeteli koguduses, raske lahutada.

Sinisaar toonitab vajadust, et juhatuse esimehe ja koguduse õpetaja visioonid kattuks koguduseelu korraldamise osas. Ilma koguduse toetuseta on aga tema sõnul võimatu nii koguduse õpetajal kui juhatuse esimehel midagi ära teha.

Ideaalis peakski nii olema, et koguduse vaimulik ja juhatus ning nõukogu vaatavad koos ühes suunas. Harva juhtub, et vaadatakse erinevas suunas või põrnitsedes teineteise suunas. Sel juhul annab kirikuseadustik õiguse koguduse õpetaja taotluse alusel või muul põhjusel korraldada uued nõukogu ja juhatuse valimised. Erakorralised valimised ongi viimasel ajal välja kuulutatud Kaarma ja Rõngu koguduses.

Olenemata kristlase positsioonist kiriku hierarhias või otsustuse ning vastuste määrast, peaks igaüks tervema elukeskkonna ja õiglasema ühiskonna teenimise nimel meeles pidama, et Jumal on usaldanud meie kätesse suurima ülesande: viia evangeelium kogu looduni ja kirik rahvani ning olema Jumala mõnesuguse armu head majapidajad.

Sirje Semm
Liina Raudvassar

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)