Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Momente Eesti ja Soome luterlike kirikute suhete algusest

13.12.2017 | | Rubriik: Ühiskond

Suomi100Eesti_Vabariik_100_MV_CMYKKogu käesoleva aasta vältel on Soomes, selle lähiriikides, k.a Eestis, ja üle maailma tähistatud väga eriilmeliste üritustega Soome Vabariigi 100. sünnipäeva.
Küllap on see meile, kes me peatselt oma riigi asutamise 100. aastapäeva tähistamisele asume, olnud nii inspiratsiooniks kui ka eeskujuks – nii nagu see Eesti-Soome suhete puhul erinevatel aegadel ikka on olnud. Eesti ja Soome suhted on sedavõrd laiapindsed ja sügavad, et raske on leida valdkonda, kus meie riigid ja rahvad ei ole lõimunud.

Isikute roll ja pühendumus
Tänapäeva globaalses ja kiiresti muutuvas maailmas on sarnased ka meie ees seisvad ülesanded ja proovikivid. Üks Soome-Eesti silla kandetalasid rohujuuretasandil on siinikirjutaja hinnangul olnud Eesti ja Soome luterlike kirikute läbikäimine, mis on aegade jooksul olnud erineva intensiivsuse ja eri avaldumisvormidega ning mõjutatud ka poliitilistest oludest. Nende suhete juures on väga oluline olnud ka konkreetsete isikute roll ja pühendumus.
Ehkki praegu on EELK-l suhteid mitmete rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonide ja kirikutega teistest riikidest, ei vähenda see Soome ja Soome kiriku tähtsust EELK jaoks. Soome ja Eesti sõpruskoguduste võrgustik on oma laiuselt ja sügavuselt maailmas väga ainulaadne ning see on midagi, mille hoidmisse ja arendamisse ka edaspidi on mõistlik panustada. Tähtpäevadel on kohane vaadata ajas tagasi.
Sellest lähtuvalt vaatleb ka järgnev kirjutis väga põgusalt teatud episoode Eesti ja Soome luterlike kirikute suhete esimesest kahest kümnendist, mis on olnud tõukejõuks kahe kiriku suhete edendamisele kogu sajandi jooksul.

Taustaks poliitilised sündmused
Eesti ja Soome luterlike kirikute ametlikest suhetest ei saa rääkida enne kahe riigi iseseisvumist 1917. ja 1918. aastal. Kirikud kahes riigis olid mõnevõrra erinevas positsioonis – Eesti Luteri­usu Kirik enne vana rahvakiriku loomist valdavalt Saksa orientatsiooniga, Soomel aga olid tihedad sidemed Rootsiga.
Nii enne Esimest maailmasõda kui ka pärast seda oli Soome huvi Eesti suhtes vähene ning üldine Eesti tundmine tagasihoidlik. Keeleteadlasi, intellektuaale, lihttöölisi ja 1905. aasta revolutsiooni tõttu Soome põgenenud eestlasi arvesse võtmata oli liikumine valdavalt ühesuunaline – Eestist Soome.
Kirikute suhteid Teisele maailmasõjale eelnenud perioodil (aga ka hiljem) ei saa vaadelda lahus üldistest poliitilistest sündmustest, sest kirikute läbikäimist mõjutasid nii Euroopa üldpoliitilised olud kui ka Eesti ja Soome poliitilised arengud. Iseseisva Eesti Vabariigi vaba rahvakiriku tugevnedes muutusid üha olulisemaks kiriku suhted välispartneritega ning valdavalt Saksa orientatsiooniga kirik hakkas uutes oludes arendama suhteid Põhjamaade, Läti, Ühendkuningriigi ja teiste evangeelsete kirikutega. Samuti hakati vastavalt võimalustele kaasa lööma rahvusvahelistes kiriklikes organisatsioonides ja oikumeenilises liikumises.

Soov edendada hõimuvendlust
On loomulik, et geograafilisest lähedusest, keelesugulusest ning 1920. ja 1930. aastail levinud hõimuaatest tulenevalt muutusid Eesti kiriku suhted iseäranis aktiivseks Soome kirikuga. 1920. aastate alguses ei saa veel aga siiski rääkida laialdasest koostööst kirikute vahel – peamiselt tehti seda kirikute kõrgemate esindajate või akadeemiliste ringkondade vahel. Samas tegid mitmed Soome äratusliikumised Eestiga koostööd juba enne kirikute ametlike kontaktide loomist ning Soome äratusliikumisest mõjutatuid oli ka Eestis.
Koostöö laienes 1920. aastate lõpus ja 1930ndate alguses peamiselt kolmel põhjusel: kummaski kirikus leviv tendents väärtustada rahvusvahelisi suhteid ning oikumeenilist koostööd; soov edendada hõimuvendlust, mis kanti üle ka kiriklikele kontaktidele, ja huvi praktilise koostöö edendamise vastu kiriku juhtimise ja tegutsemise üksikküsimustes.
Laialdaste suhete avalöögiks võib pidada 1929. aasta oktoobris toimunud Soome Kirikuloo Seltsi külaskäiku Tallinna, mil ligikaudu 100 Soome pastorit ja usuteaduse üliõpilast külastasid Tallinna kirikuid ja kohtusid Eesti kiriku ning Tartu ülikooli usuteaduskonna esindajatega. Kuna visiit kinnitas mõlemapoolse huvi olemasolu suhete edendamiseks, arenes idee pidada Eesti ja Soome vaimulikke koondav kokkusaamine.
Eesti-Soome vaimulike esimene konverents toimuski 1931. aastal ning järgmine neli aastat hiljem, 1935. aastal. Need kaks konverentsi ja hõimuaatest kantud lähenemine viisid kirikute koostöö ka rohujuuretasandile – kontaktideni koguduste ja vaimulike vahel, mis on üks koostöö tunnusjooni ka tänapäeval.

Kasvav koostöö
Kasvas teineteise tegevuse, olude ja arengusuundade tundmine. Samas oli selleks ajaks nii usuühingute, akadeemiliste ringkondade, üliõpilasorganisatsioonide kui ka kiriklike organisatsioonide koostöö juba võrdlemisi levinud. Soome Kiriku Kogudusetöö Keskliit kutsus Eesti kiriku esindajaid kirikupäevadele ning Soome Kirikuõpetajate Liidu kokkusaamisi väisasid Eesti vaimulikud. Kokkupuuteid oli välismisjoni ja meremisjoni vallas, noorsootöö ja kristlike üliõpilasühingute vahel. Ühiselt tegutseti ka pühapäevakoolitöö ja kirikumuusika vallas.
1935. aastal võeti vastu kirikute kahepoolne koostööprogramm, mis oli teadaolevalt esimene Eesti ja partnerkiriku vaheline üksikasjalik koostööprogramm, hõlmates koostöö eri tasandeid koguduste ja teoloogiliste õppeasutuste läbikäimisest koostööni kirikupeade tasemel. 1935. aastal nimetati ametisse ka kirikutevaheline koostöötoimkond, soodustamaks suhete laialdast ja süsteemset arengut. Ametisse nimetati ka kontaktvaimulikud ülesandega aidata kaasa kahe kiriku vaheliste suhete edendamisele. Need sammud kinnitasid kahe vennaskiriku huvi teineteise vastu ja tahet süvendatud koostööks.
Eesti kiriku jaoks oli Soome kirik kahe maailmasõja vahelisel perioodil lähim koostööpartner ja eeskuju, kellelt õpiti nii kirikuelu korraldust (laste- ja noorsootöö, misjonitöö, diakoonia) kui ka rahvusvaheliste suhete edendamist (koostöö Rootsi luterliku kirikuga, läbirääkimised ja lepingu sõlmimine anglikaani kirikuga, oikumeenilise koostöövõrgustiku laiendamine), samuti hõimukoostöö arendamist (suhted Eesti, Soome ja Ungari luterlike kirikute ja vaimulike vahel).

Rahvusvaheline tasand
1930ndail Soome kiriklikku ja vaimulikku elu kujundanud ja mõjutanud äratuslik suundumus leidis ka Eestis sümpaatiat ja poolehoidjaid. Neile teoloogidele ja vaimulikele, kes olid hõimusuhete edendamisest huvitunud, pakkus koostöö võimalust olla kursis naabermaa uudistega, selle kirikuelu ja arengusuundadega, õppida tundma kultuuri, ajalugu ja keelt.
Samas ei saa öelda, et see soov oleks olnud kummaski kirikus valdav – oli neid, kes kahepoolsetele suhetele eelistasid pigem mitmepoolsete suhete edendamist ja oikumeenilist koostööd –, ent siiski piisav suhete laialdaseks arenguks, mis muutis läbikäimise võrreldes teiste kirikutega ainulaadseks.
Lisaks kahepoolsele koostööle kohtuti ka rahvusvahelistes koostööformaatides. Kui rahvusvahelisel tasandil olid koostöö keskmes peamiselt õpetuslikud küsimused, siis kahepoolselt tegelesid kirikud ennekõike praktiliste küsimustega – koguduseelu korraldamisega, kontaktide elavdamisega (esindajate saatmine teise riigi kiriku suurüritustele – kirikupäevadele, vaimulike kokkusaamistele, teaduskonverentsidele). Esimeseks märkimisväärseks Soome kiriku esindaja visiidiks oli Porvoo piiskopi Jaakko Gummeruse osalemine piiskop Jakob Kuke ametissepühitsemisel 1921. aastal. Vastastikune piiskoppide ametissepühitsemistel osalemine sai edaspidi kahe kiriku vahel tavaks, mis aga nõukogude perioodil katkes.

Koostöö hõimurahvastega
Kui 1920. aastaid võib pidada ametlike suhete loomise ja laiema koostöö ettevalmistamise ajaks, siis 1930. aastatel oli kirikute koostöö vaatamata üksikutele probleemidele regulaarne ja tihe – väisati Soome kirikupäevi, külastati usuteaduslikke loenguid, ka kontaktid noorsoo- ja misjonitöös olid tihedad.
Lisaks kahepoolsele koostööle kaasasid Soome kiriku esindajad Eesti kiriku esindajaid ka hõimurahvaste koostöösse. Soome luterlik kirik oli oma oikumeenilise tegevusega suuresti eeskujuks ka Eesti luterlikule kirikule oikumeeniliste kontaktide edendamisel. Lisaks püüti leida lahendusi kummaski riigis emakeelse vaimuliku töö korraldamiseks.
Nagu ulatuslike suhete puhul ikka, ei pääsetud ka kirikute suhetes vastuoludest, mis aga siiski suhteid märkimisväärselt ei mõjutanud. Kirikud toimisid üldisi ühiskondlikke ja poliitilisi realiteete arvestades oma eesmärke ja õpetust silmas pidades.
Nii nagu teiste valdkondade koostöös Eesti ja Soome vahel, oli ka kirikutevahelise suhtluse üheks oluliseks impulsiks hõimuaade, ent kiriklikele kontaktidele iseloomulikuna oli peamine siiski ühine luterlik usk.
Iseseisvunud riikide esimestel aastakümnetel loodud omavahelised kontaktid, sümpaatia hõimuvendluse osas, aga ka ühine ohutaju jäid suhteid iseloomustama ka kõikidel järgnevatel aastakümnetel ning sellele vundamendile ehitati suhted uuesti üles 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses.
Kristel Engman,
EELK vikaarõpetaja, diplomaat

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)