Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mõjus installatsioon Viljandi Jaanis

27.06.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Need 645 pabertuvi kiriku lae all tuletavad meelde kahte sündmust: Viljandi Jaani kiriku 545. aastapäeva ja Eesti Vabariigi 100. aastapäeva. Liina Raudvassar

Reisilt pühale maale naasis Viljandi Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus teadmisega, et soovib sarnaselt Jeruusalemma kirikus nähtule ka kodukirikusse valgest paberist volditud tuviparve.

Kevadel Viljandi Jaani kirikut külastades pälvisid minu tähelepanu kiriku lakke kinnitatud paberist linnud. Koguduse lastetöö juht Mirjam Tiitus rääkis, et tegemist on veel pooliku ettevõtmisega. Kõik saanud alguse koguduse õp Marko Tiituse Iisraelis kogetud elamusest. „Ta nägi Jeruusalemmas Siioni mäel Jumalaema Uinumise kirikus lakke linnuparvena seatud 2000 paberist tuvi ja teadis kohe, et soovib sarnast meile Viljandisse,“ jutustab ta.
Eelmisel aastal, mil kogudus tähistas oma pühakoja 545. aastapäeva ja koguduse taasasutamise 25. aastapäeva, algatati projekt, mille sisuks oli tutvustada Viljandi linna ja valla lastele kodukirikut. Selle käigus said soovijad voltida paberist tuvi. Ideega tuldi jõudsalt kaasa ning peatselt oligi kirikus iga pühakoja eluaasta märgiks üks Vanast Testamendist tuntud rahusümbol.
Tänavu, mil tähistatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, tekkis Jaani kogudusel idee märkida seda saja paberist volditud tuviga.
Tuvid said küll valmis, aga nende lakke kinnitamine võttis aega, sest esialgu ei suudetud välja mõelda tehnilist lahendust, kuidas seda teha. Õieti, sada lindu kinnitati rippuma, aga suurem osa jäi oma aega ootama. Kogudusele tuli appi kunstikool oma õppejõudude ja õpilastega. Lae all olevatele trossidele kinnitati kalavõrk ja selle külge riputati tuvid. Tulemuseks saadi imeline koosmõju – 645 pabertuvi kirikus parvena lendlemas. Nagu lootuse märk, millest kirjutatakse Vanas Testamendis, kui pärast suurt veeuputust tõi tuvi nokas õlipuuoksakese teateks, et kole on möödas ja elu läheb edasi.
Liina Raudvassar

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)