Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Mõistvast uskumisest

08.06.2016 | | Rubriik: Juhtkiri

Ees ootab põhjamaine suvi, lühike ja ilus, enne seda toimub aga kevadine kõrgkooli diplomite kätteandmine pikka aega kestnud töö kinnitusena. Nii ka tänavu, mil me 17. juunil tänuteenistust ja lõpuaktust peame. Sel kevadel saavad oma töö vilja maitsta mitu diplomanti. Selle nimel on tehtud palju tööd, kuid tulemuseni jõudmise iseloomustamiseks sobib hästi kasutatud aja mõiste. Aega saab kulutada või kasutada. Kulunud aeg kujuneb iseenesest, aja heaks kasutamiseks tuleb aga mõtelda ja tööd teha. Meie lõpetajad on kiriku raudvara, kes on mõistnud, et hariduse omandamisel möödunud aeg on tõesti õigesti kasutatud aeg, see aeg on väärtuslik osa Jumala antud elukaarest.
Universumis on palju nn tumedat ainet, mis iseenesest ei paista tumedana. Tume aine ei paista üldse, teda nagu polekski ja meie ei tea, mis see on. Seega, mida tume aine endast kujutab, on meie jaoks «tume». Aga miks ta on? Jaan Einasto arvamuse kohaselt hoiab tume aine meile nähtavat maailma gravitatsiooni abil koos. Ta annab endast märku gravitatsioonilise toime kaudu. Nimetus «tume» on tinglik ja see peegeldab paari tõsiasja. Esiteks meie võimetust näha ilma valguseta ja teiseks meie suutmatust nimetada asju ilma empiiriliste mõisteteta, ilma nähtava maailma mõisteteta.
Haridus tähendab muude definitsioonide kõrval hulka vajalikke teadmisi, nende kasutamise viisi ning laiemalt maailma mõtestamise ja sellega suhestumise viisi. Siin on ka küsimus selles, kui palju sisaldab meie haridustüüp sajandite tarkust, mis tänapäeval välja antavate diplomite puhul vaid väheste lõpetajatega kaasas käib. Sügavat tarkust jagub vähestesse koolidesse, nendesse, kus maailma vaadeldes mõtestatakse seda Jumala ilmutuse kohase mõõdupuu abil. Niisugustes õppeasutustes on oma koht harituse varjatud osal, nendel klassikalistel teadmistel, mis ei pruugi igal Issanda päeval otsest kasutust leida, kuid mis aitavad inimest vaimses ja vaimulikus tasakaalus hoida.
Vahel kuuleme oma kiriku kõnepruugis räägitavat kõnelejakeskse kirikupildi sõnadega. Kui küsitakse, missugust luterlust me tahame või missugust kirikut me tahame, siis on meie- või mina-keskne lähenemine hõlpsasti märgatav. Igatahes on niisuguse antropoloogilise kaldmõtte ilmnemine mõtlemapanev ja kutsub meid usu aluste üle uuesti järele mõtlema. Kui püüame lähtuda kirikust, nagu Kristus seda võiks tahta, siis ei ole meil küll kohest vastust, aga on olemas otsimise õige suund.
Teoloogidel on omad kiusatused ja teoloogiline pattulangemine on võrdselt võrreldav igasuguste muude langustega, mille eest keegi ei ole kaitstud. Kui meil on aga mingigi valmisolek iseennast inimesena taandada, siis on meil suurem võimalus Looja õpilaseks saada ja ennast ka üliõpilaseks nimetada. Selle maailma tunnetamise osas tegeleme aga vaid mõistmismudelite kujundamisega.
Mõistmismudelite juurest viib tee mõistva ja mõistliku elu kujundamiseni, süvitsi hoomatud tarkuse ellurakendamiseni selles ümbruses ja selles formaadis, kus meie elu kulgeb.
Mõistmine on kuninglik omadus, see oli Saalomonile kingitud and. See on ka see, mida Jeesus õpetas ja mille kestvust ta kuulutas. Mõistmise on Jeesus andnud meile kaasavõtmiseks ning elus ja töös rakendamiseks. Jumalalt õpitava mõistmise puhul on võimalus ületada nii kirg hukka mõista kui ka soov semulikult ja diplomaatiliselt õigeks mõista. Lõpuks leida tee teise inimese südamesse. Täielikus mõttes mõistmine toetab ka katkise kaasinimese paranemist.
Usuteadus on uskuva arusaamise kasvamise kool keskkonnas, kus meie vaimsed tegevused credo ja intellego omavahel kokku saavad. Usun ja mõistan. Soovin, et see nii meie peatsete lõpetajate kui ka uute instituuti õppima asujate puhul nõnda on.

Tasmuth_Randar_leks

 

 

 

 

Randar Tasmuth,
Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna dekaan

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)