Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mõisa köis ei lohise

09.03.2005 | | Rubriik: Kirikuelu

Nienkerken, Neukirch, Parvae Mariae, Klein St. Marien, Malo-Marijen – nii on aegade jooksul kutsutud Väike-Maarja kirikut, kirikumõisat ja selle ümber tekkinud asulat. Praeguse aleviku vanimaks hooneks ongi 1346. aastal esmakordselt mainitud pühakoda, mille sisemus sai möödunud aastal uue heleda kuue.

Viimase kahe aastaga 61 liikmelt 84le kasvanud ja kolmesaja hingega kogudus ei unista täna niimoodi nagu 70-80 aasta eest seitsme-kaheksa tuhande hingeline kogudus, ent oma unistused on praegugi. Ja kogudus mitte ainult ei unista, vaid viib oma mõtteid ka ellu.

Väike-Maarja ajaloost ja Väike-Maarjas tegutsenud kultuuriloolistest isikutest võiks pikalt rääkida, neid on uurinud endine kohalik eesti keele ja kirjanduse õpetaja, sealse muuseumi asutaja Eduard Leppik.

Ent märkimata ei saa jätta, et kultuurielu on Väike-Maarjas tõesti elav olnud oma luuleõhtute, laulukooride ja põllumeeste seltsi tegevusega. Praegugi nendib koguduse õpetaja Ahto Mäe, et neil on kolm kooli, mis annavad keskharidust või keskharidusele lisaks erikoolitust.

Kõlisevad põrandalauad

Haridusega võib olla aga lugu ka pisut keeruline. Kui omal ajal kooliõpetaja ja kirjanikku Jakob Liivi küll hinnati ja temast lugu peeti, ei mõistetud teda alati teps mitte. Sama lugu juhtus koguduses kunagi õpetaja Johannes Hiiemetsaga, hiljuti aga Tauno Tederiga, kes nüüdseks on oma koha leidnud Eesti Kirikute Nõukogus.

Nii vähemalt arvasid väikemaarjalased, kellega jutu peale sattusin. Ei jätnud nad oma rahulolu väljendamata, et 2003. aastal kogudusse tulnud uus õpetaja Mäe on nende jaoks mõistetav, lisaks igati tubli.

1497 põhikuju omandanud kirik oma uhke punase katusega paneb silmad särama küll ja möödunud aastal uue heleda värvikorra saanud sisemus teeb koguduseliikmed uhkeks – seda tuleb tõdeda. Ja kirikus on hea astuda, uus laiadest laudadest põrand, mis kooriruumis eriti kena on, lausa kutsub selleks.

Ehitustööde käigus tuli lisaks varem kooriruumis olnud seinaorvadele välja veel üks kantsli kõrval pikihoone seinas. Seda orva kaunistab õpetaja sõnul Tartust Pauluse koguduse poest ostetud Maarja kuju. Noh, tänapäevane Poola värk, pisut küll muigab õpetaja, ent kuju täidab siiski oma aset ja meenutab püha neitsit, kellele kirik pühendatud on. Ja miks ka mitte.

Ka käärkamber on saanud helgema jume ja mis tähtis, selle sein, mis väljapoole laiali kippus kukkuma, on nüüd toestatud ja võib oma otstarvet täites edasi kesta.

Restaureerimistööde ajast jäi küll õpetajale Muinsuskaitseameti tegevusest okas hinge, ent rehmab käega – ah, mis sellest enam, mis olnud, see olnud. Peaasi, et inimesed rõõmsal meelel jumalateenistusest tuleks osa saama.

Ikka edasi

Kaheksakümnendate lõpus oleks kohalikud inimesed rohkemgi kiriku juurde tulnud, arvab Ahto Mäe, ent toonane õpetaja August Laumets hoidnud juurdetulijaid pigem tagasi. Pole ka imestada, sest 50 aastat (1941-1991) üht kogudust teeninud Laumets oli näinud igasuguseid aegu. Ka seda, kuidas siinsamas kirikaias hauatähiste pihta märki lasti.

Ajad muutuvad, ikka paremuse poole nagu inimesedki. Vähemalt loota võib. Mis saab sellestsamast ilusast punasest katusest, mis kümme aastat tagasi lohakalt kirikule pandi, ei arva õpetaja praegu veel midagi. Eks aeg annab arutust.

Et möödunud aastal sihtotstarbeliselt nimetatud tööde tarvis riigilt 400 000 krooni saadi, siis tundis koguduserahvas rõõmu ega jäänud ootama. Et vald, kultuurkapital, kohalikud ettevõtted ja eraisikud olid nõus rahastama, anti tosin aastat vaikinud Gustav Normanni orel remonti. Praegu haigutab rõdul paljas prospekt ning kogudus, organist Sirje Sõnum ning vallarahvas ootab, kunas pillide kuningas taas hüüdma hakkab.

altarimaal «Kutsuv Kristus» on Eduard von Liphardtilt (1902), Lindemanni suur aknavitraaþ «Laske lapsukesed minu juurde tulla» on valmistatud Riias ja kingitud kogudusele 1891. Viimase on restaureerinud kunstnik Riho Hütt.

Igast täidetud lootusest aga sünnib uus. Kirikaias seisab kaks korrastamist vajavat kabelit, millest matusebüroo üht leinatalitusteks kasutab. Teine, barokkstiilis, seisab aga kasutuseta.

Kuidas just oma samme seada, kas näiteks mööda Johannes Hiiemetsa istutatud alleed pidi, aga sealsamas kõrval on endisaegsest kirikumõisast säilinud ja üle 10 aasta tagasi kogudusele tagastatud suur pastoraadihoone, kus lisaks väljarenditud ruumidele on olemas kõik kogudusele vajalik.

Seal peetakse kaja Tederi ja Milvi Selbergi juhendamisel pühapäevakooli paarikümnele lapsele. Endine köstrimaja on rendile antud.

Hoone vajab siiski kordategemist, aga unistada ei keela keegi ja küll need unistused ka kord täide viidud saavad. Möödunud aasta lõpul, 19. detsembril valis kogudus uue juhatuse, mille esimehena jätkab Heli-Liivia Komp – uued lootused seisavad nüüd nende õlul. Nõukogu ülesandeid täidab Väike-Maarjas täiskogu.

Rita Pokk

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)