Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mõeldes sõjapõgenikest lastele

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /


Kristjan Luhamets.

Praeguseks on Ukrainast Eestisse sõjapakku jõudnud üle seitsme ja poole tuhande alaealise, nende hulgas sülelapsi, lasteaia- ja kooliealisi ning noori. Enamik neist on tulnud ühes oma ema või saatjaga, aga on ka neid, kes on tulnud pika tee üksinda. Kriisiolukorras jooksevad aeg ja sündmused meil nagu eest ära: need lapsed ja nende pered on ühtäkki siin ja neid tuleb aidata: pakkuda neile turvalisust ja hingeabi nii palju kui võimalik, leida neile kohad lasteaias ja koolipingis.

Juba on räägitud piiri seadmisest, et meie väike riik ja vabatahtlikud ei jõua tegeleda nii suure hulga sõjapõgenikega. See on suurelt jaolt tõsi, aga samas ei ole ka, sest meil kõigil on alati võimalik teist inimest aidata, ükskõik kui raske meil endil hingeliselt ja majanduslikult on. Me ei suuda teha midagi suurt ja üleloomulikku ega luua korda probleemide kaoses, aga kannatavale ligimesele toeks olla suudab meist igaüks.

Mõtlen väikesele Hassanile, poisile, kes käis üksinda läbi üle 600 kilomeetri pikkuse teekonna Zaporižžjast Slovakkiani, teemoonaks vaid kilekotitäis asju ja käele kirjutatud telefoninumber. Ei olnud temagi oma teekonnal päris üksi, vaid liikus seatud suunas edasi tänu tundmatuks jäänud suunajatele ja abistajatele. Nüüd on see lugu leidnud õnneliku lõpu, perekond on taas koos ja turvalises paigas. 

Erinevaid lugusid lastest sõjapõgenikest leiab rohkesti ka meie oma rahva ajaloost, mida meenutame seoses peatselt saabuva 25. märtsi küüditamise aastapäevaga.

1947. aasta suvel liikusid kodumaa suunas 1941. aastal Siberisse küüditatud eesti laste rühmad, kellel oli luba ajutiselt koju naasta. Nende hulgas oli ka 13-lapseline rühm, kuhu kuulus minu isa, vanim lastest oli 16aastane, noorim 6-7aastane, täiskasvanud saatjat neil ei olnud. 

Teekonda alustati Kirovi oblasti Nagorski rajooni kinnipidamispaigast, kust lähima asustatud punktini oli 85 kilomeetrit. See teekond tuli käia jala, emad said kaasa minna vaid ühe päevateekonna, tegelikult vähemgi, sest neil oli kohustus veel samal õhtul tagasi tulla. Pilt, kuidas eemalduvate laste pead pikkade rõhukõrte taha kadusid ja järgnev teadmatus halvas nende naiste elu pikkadeks nädalateks.

Edasi tuli lastel reisida veoautode ja rongidega, tollane ühtne piletisüsteem võimaldas osta näiteks piletit Slabatskoi (Kirovi oblast) – Virtsu, kuigi turvaline ümberistumine jaamades ja täistuubitud rongile pääsemine ei olnud millegagi garanteeritud. Sõideti küll nagu koerapojad rongiistmete all ja seisti hirmununa rahvarohketes vaksalites, aga kõik lapsed jõudsid viimaks Eestisse oma sugulaste juurde ja teated päralejõudmisest läksid emadele teele. Kõige varem jõudis teade „pasjolka“ (nii kutsuti väljasaadetute küla) komandandini, kes tuli kohe ratsa heinamaale, et naised nutmise jätaksid ja tööle hakkaksid.

Tänu headele inimestele, vabatahtlikele abistajatele kulges see võimatuna näiv teekond siiski õnneliku lõpuni. Nimetan kuuldud jutustusest ainult mõnda: väike ukraina poiss Fedja, kes oli nii julge, et ronis loomasööda lattu ja tõi sealt sületäie linaseemnekooke, mis olid ainsaks toidumoonaks teele minevatele lastele; kohalikud inimesed, peamiselt vanemaealised, kes suhtusid hästi väljasaadetutesse, andsid abi ning peavarju; üks väike helehallis mantlis vene naine, kes nägi Leningradi Jaroslavli vaksalis seina vastu surutud üksteise käest kinni hoidvaid lapsi, tuli nende juurde, küsis, kuhu nad tahavad minna, ning viis nad trammiga Varssavi vaksalisse ja pani Tallinna suunduva rongi peale.

Tänutundega meenutavad tollased lapsed ka Eestis rongile vastu tulnud inimesi, sealhulgas naist, kes viis Saaremaa lapsed Tõnismäe lähedal pommitamisest alles jäänud majja, kus oli sõja ajal lehma peetud, nii et lapsed said öö heintes veeta ja siis edasi reisida. See tubli naine lõi ka Virtsu rongi ohvitseride vagunis korra majja, nii et lapsed said erivagunis pingil istudes reisida.

Sõjakoldest põgenenu näeb lihtsaid asju, inimlikku headust ja igapäevast turvalisust teravdatud pilguga, tema jaoks on ka väikesed asjad suured. Inimeses, kelles on käivitunud sisemine ellujäämisprogramm, on tegelikult tohutult jõudu, aga samas ka suurt haprust ja haavatavust. Just kõige lihtsam ja inimlikum hea on sageli parim palsam haavadele ja olgu õnnistatud kõik need inimesed, kes ei suuda praegu käed rüpes istuda ja abistajatena toimetavad. 

Hädaolukorras toime tulemine ja inimliku abi osutamine ligimesele on meil põlvkondade kestel omandatud oskus, see tuleb eneses ainult üles leida. Palvetagem, et abikäsi ja avatud südameid juurde tuleks!  

 

 

 

 

Tiina Janno,

kolumnist