Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mõeldes neile, kes viidi taluma talumatut

11.06.2014 | | Rubriik: Arvamus

Laupäeval, 14. juunil panen küünla põlema ja mõtlen neile, kes 1941 oma kodust viidi. Neile, kellele teatati kohtuotsus kohut pidamata. Kellel polnud süüd, aga oma süütuse tõestamiseks ei antud võimalust.
Sõnumitooja saabus öösel, mil unesoojast ärkvele ehmatatu meel oli erk ja hell. Küllap oligi ööhämaruses tegutsemine osa plaanist. Nagu seegi, et transpordiks kasutati loomavaguneid. Et alandus oleks täielik ja sõnum ohvritele algusest peale selge: unustage inimväärikus ja loobuge rahvusest.
Henriette Kärsna-Israeliga, keda sõpruskonnas Hensina tunti, sain tuttavaks ülikooli astudes isamaa tütarde korporatsiooniga liitudes. Sõjaeelse vilistlasena oli ta elavaks looks oma rahva saatusest. 1913 sündinud, alma mater’ist hea hariduse omandanud, 1936 abielludes oma kodu rajanud, esindas ta ühiskonna vundamendiks olevat kodanikkonda.
Abikaasa kuulumine Kaitseliitu sai saatuslikuks ja Hensi küüditati nagu 10 000 rahvuskaaslast juunis 1941 Siberisse, kust ta pääses kodumaale alles 1956. aastal. Oma meest nägi Hensi viimast korda küüditeed alustades Tartu raudteejaamas, kui naised meestest eraldati.
Siberi-katsumused ei olnud Hensi elujaatust ja optimistlikku meelt murdnud. Vitamiinivaene toit viis hambad suust ja raske füüsiline töö vormis sõrmed muhklikuks, aga naise pilk oli selge ja naeratus helge. «Kullakallid, elu on ilus,» tavatses ta kinnitada. Ja keda siis veel uskuda, kui mitte naist, kes maapealsest põrgust läbi käinud.
Henriette Kärsna-Israeli Siberi-mälestused on alal. Nii keerulisi aegu kajastavad päevikud kui ka Siberist saadetud kirjad, mis tihkelt täis kingakarbis pärast naise surma Eesti Rahva Muuseumisse toodi. See on meeli liigutav lektüür, mille lugemisel silmaveest ei pääse.
Kuidas ka võõrastes ja võõrastavates oludes küünalt vaka peal hoida, sellest annavad tunnistust kasvõi need asjalikud teated kodustele, kus naine kirjeldab, kuidas kartuleid maha paneb ja meestega võrdselt metsatööd teeb. Kirjadest saab aimu, et ellu jäi see, kes usku ei minetanud. Taevaisasse ja iseendasse.
Koduigatsus läbib kirju katkematu lõimena. «Igal kevadel teeme plaane ja alles suvel rahuneme, sest sügisel ja talvel ei pääse siit välja. Küll on kojuigatsus suur. Teame, et kodu pole selline, nagu oli /../. Siiski, nii väga, väga tahaks olla kodus,» kirjutas ta emale ja isale saadetud kirjas 1946. aastal, mil loodetud vabanemiseni jäi veel kümme aastat.
Praegu on raske mõista toonaste koleduste mõõtu. Nüüd, mil kipume omistama argikatsumustele tegelikkusest kaalukamat tähendust. Võib väga olla, et need, kes pole kogenud nõukogude reaalsust, ei saagi aru saada. Aga rahva ühismälust olnut ei kustuta. Elu läheb edasi, põlv järgneb põlvele, aga küüditamisohvrite mäletamine ja mälestamine, olgu siis mõtte, sõna või teoga, on midagi, millest ei tohi loobuda. Seepärast süütan laupäeval küünla.
Raudvassar_Liina2

 

 

 

 
Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)