Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mõeldes koguduseperele ja tema kaitsele

17.02.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Järelemõtlemise aeg kestab. Ootame ja loodame, et viiruselaine hakkaks taanduma, aga märgid ja arvud näitavad seni vastupidist. Algav paastuaeg toob mõtlus- ja palveainet juurde, meid kutsutakse tugevasse osadusse oma Issandaga, kes aitab erilise aja katsumusi kanda ja mõtestada. Ajal, mil koguduse kooskäimised on kas piiratud või pausil, ei tohiks vaim ja palve pausile jääda.

Olen nende kuude vältel imetlenud mitmete koguduste ja vaimulike leidlikkust ja head tahet erinevate, kasvõi digitaalsete võimaluste kasutamisel, et kogudusetöö saaks valdkonniti jätkuda. Jumalateenistusel osalejate ja talituste arv on mõistagi langenud – kuidas küll saadakse nüüd hakkama psühholoogiliselt ja majanduslikult?

Haigla- ja hooldekodu hingehoidjana olen saanud siseneda ühte vaiksesse tsooni, kus on vanurid ja raskelt haiged, need, kes on reeglina ühiskonna, oma lähedaste ja koguduse silma alt ära. Koroonaaeg on hooldekodude ja haiglate suletud uksed hingehoidjatele lõpuks avanud. Kuidas on aga lood paljude teistega, kes on siin kuskil väga lähedal, aga samas nagu kadunud – oma kodudes või kodukontorites, oma tööl või töötuses? Kas on nad hakkamasaajad, mitte ainult sõnades, vaid ka päriselt, kus on nende hingeabi?

Kuidas ja kas taastub kiriku normaalne elu pärast pandeemia lõppu? Ühelt poolt saame loota, et neil, kes on varem olnud tihedalt seotud koguduse elu ja tegevusega, on ikkagi säilinud igatsus vahetu osaduse järele. Teisalt vihjavad sotsioloogid, et inimesel, kes on aasta või poolteist olnud eemal koguduse osadusest, on raske naasta taas vanadesse rööbastesse. Selles mõttes läheneme varsti kriitilisele ajapiirile. Pühapäeva hommikul kirikusse või isegi veebikirikusse jõudmine on ju omamoodi kangelastegu sekulaarses maailmas, rääkimata siis nädalasisesest tulemisest. Kui inimestel seda „kangelaslikkust“ napib, peame olema valmis kadunud hingi otsima ja toetama.

Olen ikka mõelnud, et parim reklaam kirikule on turvaline ja avatud kogudusepere, olgu see nii väike ja vaene kui tahes. Oleme ju pea kõik kunagi olnud väljastpoolt tulijad. Põhjus, et me ei ole piirdunud ainult kristliku usu ja väärtuste tunnistamisega, vaid oleme lasknud end siduda ka koguduseelu, -töö ja tegevusega, leidnud kiriku rüpes oma elu pühendumuse ja kutsumuse, on Jumala töös, mida ta teeb oma inimeste kaudu. 

Kui ei oleks olnud neid, kes hoolisid, kui ei oleks sõnulseletamatut kojujõudmise tunnet, sõna ja sakramendi osadusse haaramist, selgust ja rahu, vaimset ja toetavat atmosfääri, kristlikke eeskujusid ja sõpru, kas oleksime siis jäänud püsima?

Kogudus on kristlase kodu ja perekond, ka siis, kui ta on eemale jäänud või eemale tõugatud. Kogudus kui perekond on jumalariigi ühe olulise joone väljendus, milleks on kokku kogumine. Jumala soov on oma lapsi kokku koguda, et neid toita ja kaitsta. Soov, et kirik oleks turvaline kodu oma liikmetele, kus kogeda osadust ja kindlustunnet, on ilmselt meil kõigil. 

Koju tullakse ikka selleks, et puhata ja jõudu koguda, see on koht, kus lapsed saavad mängida ja kasvada, õppida tarkusi ja väärtusi, mis elus kõige olulisemad. Teadmine, et kodule ja perele saab alati loota, annab baasturvatunnet. Olgu see pilt siis pealegi natuke idealistlik ja „Nukitsamehe“ filmi pereidülli sarnane.

Seda ideaali endas kandes peame kristlastena tõsiselt panustama koguduse peretunde ja rahu hoidmisele ja edendamisele. Ka siis, kui oleme koroonaajal üksteisest võõrandunud, ka siis, kui lahkmeel on sellest ideaalist vaid räbalad järele jätnud. Kodurahu nimel tuleks tuua ohvreid ja kui vaja, siis loobuda oma õiguse ajamisest, hoida vaos oma suurepärast iseloomu ja kuulata, mida teisel on öelda. 

Nii nagu ühe perekonna lapsed ei pea olema sarnased, on ka Jumala perekonnas väga erinevaid inimesi ja arvamusi, Jumala printsiip ei ole ühetaolisus, tema riigis on lõpmatu arv eluvorme. Tema ei ole meid asjata sellesse kirjusse seltskonda istutanud, küllap on meil vaja sellest midagi õppida. Kui mitte muud, siis alandlikkust ja empaatiavõimet ikka. 

Me ei saa saata oma lähedast hädalist mujale, kas poodi leiva järele või naabri juurde, et ehk tema mõistab ja halastab, kui meil endal on võimalus ta sisse kutsuda ja oma koduköögi kapist talle leib lauale anda. Me ei ole üksteisele võõrad ja ohtlikud teisitimõtlejad, veel vähem kliendid või teenusepakkujad, oleme ühe perekonna liikmed ja ühe Isa lapsed.

 

 

 

 

Tiina Janno,

kolumnist

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)