Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mõelda end terveks

27.03.2013 | | Rubriik: Arvamus

Hooldekodus, kus mängisin ühe külanaise 90. sünnipäeval pilli (see sünnipäeva-sõna on mulle rohkem südame järgi kui ladinatüveline juubel), kõneldi ka tervisest. Gripilaine ka just tulekul. Soovitasin hoida igas toas mugulakese-teise sibulat või küüslauku. Fütontsiidid, mis neist lenduvad, hävitavad haigusetekitajaid.
«Mina ja ka teie ei näe neid taimelõhnamolekule, aga olen lugenud uurimuste kohta, milles väidetakse, et haigeks jäid palju vähem need inimesed, kelle toas sibulad rippusid,» märkisin soovituse selgituseks.
Väga eaka hällilapse külalised jutlesid omavahel, üks pingutas kõrva ja teine keeras oma häälenuppu valjemaks. Ma jäin omaette mõlgutama sellest, et elus toimib inimesele nähtamatuid-kuulmatuid-tundmatuid tegureid miljon korda rohkem kui neid, mida silmaga näeme ja kõrvaga kuuleme.
«Oh, tead sa,» ütles kord mu tuttav mees, keda mitmeid aastaid polnud näinud, kuid kellega siis Tallinna-Põlva bussis juhtusime kohtuma ning seejärel kogu tee jutlema.
«Oh, tead, ma poleks kunagi arvanud, et mõtlemisest nii palju sõltub,» jutustas too tuttav mees aegamisi ja üsnagi katkendlikult, kuigi soovisin sisimas, et ta seletaks sügavamalt oma lugu.
«Ületöötamisest ja millestki veel – kes teab, millest kõigest – muutusin närviliseks, noh seda ei saanud esiti ise arugi, aga kui kodus tüli tüli otsa tekkis, siis küll … Olin nagu oinas ketis, kes kord tormab ühele poole, siis aga veab kett teda hoopis teises suunas. Ei töö ega pereelu pakkunud enam rõõmu … Mis rõõmu, isegi vähimatki rahuldust mitte. Mul oli elust kõrini, nii avastasin end mõtlemas. Jajah, sellisest elust küll. Olin nõus ülemaailmse veeuputusega, ootasin seda lausa …»
Ning ammune tuttav kõneles, kuidas tema tervis üha halvenes. Mitmeid aastaid polnud ta perearsti nimegi teadnud, nüüd aga, et siiski jõuda tööl käia, pidi ta arstilt küsima, miks tervis käest ära läinud, kuhugi kadunud. Kõigepealt laskis arst vereproovi teha. Tulemused olid sellised, et ta saadeti kohe edasistele uuringutele ning nood tulemused ei ennustanud samuti midagi head.
«Ja siis sündis pojapoeg,» jätkas mees aegamisi, mõtiskledes. Aega meil teekonna lõpuni paar peotäit veel ka oli. «Ja kui pojapoeg sündis, hakkasin mõtlema, et ei – kuidas ma lähen siit ilmast, nii et pojapoeg mind üldsegi oma mällu jätta ei saa, ei, pole vaja lähemale kutsuda seda, mis niikuinii ükskord tuleb.
Andestasin endale ja teistele kõik solvangud ja viha. Esiti muidugi alles õppisin andestama ja ega seegi koheselt ei käinud, see oli kui kindlasse kavva võetud jooksutreening, et iga päevaga jooksed üha kaugemale, üha kergemini,» hingas sügavalt välja mu tuttav, olles öelnud põhilise. Ja ta silmad kinnitasid, et tervis on tal korras ja vaim käib rahulikult oma õigeid radu.
Bussiakende taga lippas lindina silme eest mööda Eesti talve hall troostitu loodus ning aju otsis pingsalt sellele vastukaaluks midagi ilusat, armsat ja head. «Meie elu on meie mõtted …» nii noogutasin toona endale mitmeid ja mitmeid kordi.

Vananurm,Imar

 

 

 
 

Ilmar Vananurm,
mõtleja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)