Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Mitu põhjust olla tänulik

17.12.2008 | | Rubriik: Juhtkiri

Käesoleval advendiajal möödub kakskümmend aastat imelisest detsembrist 1988. Pikka aega põlu all olnud kirik sattus ootamatult rambivalgusesse ja see armas eesti rahvas, keda oli aastakümneid kasvatatud vaimus, et Jumalat ei ole, kirik on igand ja ükski normaalne usuasjade vastu huvi ei tunne, osutus siiski päris vastuvõtlikuks ja muutusvalmiks.
Siinkohal meenub üks kuuldud lugu möödunud sajandi kahekümnendate aastate võitleva ateismi ajaloost Venemaalt. Lektor oli pidanud sütitava usuvastase loengu, mida oli kuulama kamandatud ka kohalik preester. Lõpuks küsinud lektor, kas preestril on selle kohta midagi öelda. Preester hüüdnud üle saali: «Hristos voskres!» (Kristus on üles tõusnud) ja rahvas vastanud nagu ühest suust: «Voistinu voskres!» (Tõesti ta on üles tõusnud). Ja sellega oli kogu loeng unustatud. Meie jõuludega oli midagi sarnast.
Jaan Kaplinski on kasutanud kusagil eesti rahva iseloomustamiseks väljendit «jõuluusku». Küllap on ta tabanud päris hästi märki. Jõulud ja jaanipäev on meie aasta teljeks. Igal juhul oli ilusaks jätkuks 1988. a öölaulupidudele advent ja jõulud, mida pühitseti uut moodi, avalikult ja kogu rahva pühana. Vabanemise hommikul hakkasime viima ka kristlikku sõnumit massimeediasse.
Mäletan, et kui olin tollase ENSV Tele- ja Raadiokomitee esimehe sm Penu kabinetis, et anda talle peapiiskopi taotlus vaimulike saadete alustamiseks, vaatas ta mind väga pikalt ja imestunult – mis asi see niisugune on? Aga sündmused arenesid kiiremini kui nii vanad kommunistid kui ka usklikud kristlased kaasa minna suutsid. Kristliku meediatöö ajalukku Eestis läheb kindlasti aasta 1988, mil toimus esmakordne teleülekanne jumalateenistuselt Tallinna Toomkirikust ja ka samas tehtud esimene sõjajärgne raadioülekanne.
Vaatasin eile õhtul meenutuseks üle Eesti Kultuurfilmis Arvo Iho tehtud «Jõulupildid 1988». See on kaunis kokkuvõte kahekümne aasta tagustest jõuludest. Inimesi puupüsti täis Tallinna Raekoja platsil jõulusõnumit ütlev Arpad Arder, oma mõtteid jõulude tähendusest jagamas Jaan Kaplinski, lõik jõulujumalateenistuse ülekandest Tallinna Toomkirikust ja Põltsamaalt, jõulud koos praost Herbert Kuurmega. Toomkiriku jõulujutlus, mida pidas peapiiskop Kuno Pajula, oli kogu ühiskonda kõnetav, julge ja julgustav. Praost Erik Hiisjärv, kes teenis kaasa, on juba ammu mullas puhkamas ja ülestõusmist ootamas. Telejumalateenistusel laulis sellel ajal vist ikka veel pioneeridemaja lastekoori nime kandev tütarlastekoor Heino Kaljuste juhatusel. Temagi on juba ammu siit ilmast lahkunud. Tüdrukutest on saanud tublid emad. Jõulusündmusi, mida meenutada, oli üle kogu maa.
Haapsalu piiskopilinnuses toimus esimene jõulurahu väljakuulutamine kuninganna Kristina ajaloolises sõnastuses, mis oli meile tuttav Turu linnast. Nüüd kasutatakse seda teksti ka Tallinnas. Mäletan, millise innuga lauldi meie linnuseõuel jõululaule. Meenutan, et need samad kooliõpetajad, kes mõni aasta varem karistasid lapsi jõuluõhtul kirikusse tulemise eest, olid nüüd uues rollis – jõulurahu kuulutamisel osalejad.
Inimesed olid vahetanud usku. Usun, et nad tundsid midagi uut oma südames. Olen ikka meenutanud, et ega meiegi tee orjusest vabadusse saa olla ajaliselt lühem kui Iisraelil. Igal vabaneval rahval tuleb käia läbi oma kõrbetee. Kui saaksime väljatuleku aastaks võtta 1988, siis on nüüdseks käidud tervelt pool teed. Vanad varud on ammugi ära kasutatud ja ilmne on, et tuleb puudus ning mõnelgi juhul ka tülpimus ja lootusetus: kas me niisugust Eestit tahtsime?
Aga ehitamine on ju pooleli ja kogu teed on veel käia paarkümmend aastat. Kommentaatorid ütlevad, et selle aasta jõuludel kulutavad eestlased raha kinkidele rohkem kui meie lõunanaabrid, aga vähem kui kaks aastat tagasi. Küllap on nendes kodudes, kus isa või ema on kaotanud või kaotamas oma töö, rohkem muret, kui oskame ette kujutada. Kas oleme kirikuna valmis seisma nende inimeste kõrval? Küll tulevad ka manna, vutid ja vesi kaljust, kui rahvas Jumalale loodab ja Teda palub ning kui on Mooses, kes on valmis minema rahva ees.
Loomislugudest tunneme Jumalat, kes päeva lõppedes vaatas tehtule ja andis hinnangu. Analüüsimine kuulub ka meie iga päeva või iga õhtu agendasse. Varsti võtame kokku aasta 2008. Nende mõtetega astun advendiaja teed imeliste jõulude poole. Rõõmsat jõuluaega!


Tiit Salumäe
,
assessor

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)