Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mitte üksnes kaevikus, vaid ka kirikus

06.06.2012 | | Rubriik: Arvamus

Olen peaaegu kolm kuud viibinud väljaõppes, mis on suurelt osalt sisaldanud mitmesuguseid harjutusi metsalaagrites ning tegutsemist maastikul.
Hoolimata tihedast päevakavast oli vahel hetki, kus õnnestus erinevaid mõtteid ning emotsioone endast läbi lasta: vahipostil und tõrjudes ja külma trotsides, objektiluuret tegevaid kamraade oodates, varitsuses vastase vastuvõtmiseks valmistudes.
Peamiselt käis tihe mõttetöö muidugi selle kallal, kas jõuab veel enne järgmise ülesande juurde asumist midagi süüa, palju vett järel on, kas riided õnnestub enne ööd ära kuivatada jne.
Eks see ole muidugi vana tõde, et rasketes tingimustes hakkad mõistma tegeliku elu väärtusi ning oskad enam hinnata olemasolevat: seda, et ülimat rõõmu võib pakkuda kruusitäis sooja teed või paar tundi sügavat und. Või teadmine, et mõne tunni pärast on hommik ning tõenäoliselt läheb siis olemine veidi soojemaks. Või lootus, et paarisaja meetri pärast saab raske seljakoti maha visata ning anda puhkust oma higisele seljale ja ebatasasel maastikul müttamisest väsinud jalgadele.
Kummastavalt puhastav on olnud elamine maailmas, kus päeva kordaminek ei sõltu ainult sellest, kas internetiühendus on olemas või kas hommikupudru peale leidub majapidamises moosi. Ja mis peamine – mitte mingeid meeli tumestavaid päevakajalisi uudiseid ning arutlusi elu mõttetuse üle Eestimaal. Selle asemel elad siira põnevusega kaasa patrullist naasnute elavale kirjeldusele puude vahel koperdanud karupojast.
Siirus ja usaldus saab ühel hetkel üldse väga oluliseks, sest kõigi ja kõigega tuleb arvestada. Igaüks ei võitle enam enda eest, vaid kõik peavad leidma endas võimet teha koostööd, jagada, olla toeks ning ise tuge otsida, säästa ennast ja teisi.
Erilise selgusega jõuab kohale tõsiasi: me vajame tõhusaks toimimiseks üksteist ja seepärast peame üksteist hoidma. Ja see ei kehti ainult kaevikus, vaid igapäevases argirutiinis ning igas institutsioonis. Ka kirikus.
Vahel tundub, et liiga kergekäeliselt heidame kõrvale selle, mis meid tegelikult elus hoiab. Ja liiga palju energiat kulutame oma hädadele süüdlaste otsimisega. Ent kui palju sõltub tegelikult meie enda meelsusest, selle peale sageli ei tulegi.
Metsalaagrid on selleks korraks otsas. Jõuan koju, löön üle pika aja lahti ajalehe uudistekülje ning, üllatus-üllatus, esimene pealkiri, mis kohe näkku kargab, kannab endas tuttavlikku pahurat sõnumit: Kellel on Eestimaal hea elada? Tere tulemast argipäeva!

Anna-Liisa Vaher
,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)