Mitte tagasi, vaid ikka edasi

Ikka rohkem küsivad inimesed, millal me saame minna tagasi olukorda, kus olime enne hävitavat haiguspuhangut. Üks tarkus on, et küsija suu peale ei lööda, aga küsimus eeldab siiski vastust. 

Piibel õpetab meile, et iialgi ei ole võimalik minna tagasi sinna, kus oldi. Ka paradiisiaeda ei saa me tagasi, aga läheme läbi ristimise osadusse Jumala riigiga. Vaatame Iisraeli rahva ajaloole ja saame kinnituse, et paigalseis ei ole võimalik. Näljasurmast pääsemiseks mindi Egiptusesse ja elati seal kaunis turvalist elu. Tuli aga minna teele ning käia eluohtlik rännak läbi Punase mere ja kõrbe tõotatud maale. 

Maailma ajalugu on kinnitanud: mitte tagasi, vaid edasi. Teine maailmasõda oli tekitanud terves Euroopas kaose. Aga 9. mail 1946 asutati rahvusvaheline osadus – Ühinenud Piibliseltsid. 

Selleaastases Eesti Piibliseltsi läkituses tuletame meelde: „Maailm oli peale Teist maailmasõda varemetes, mitmed riigid olid maailma kaardilt kadunud, paljud inimesed olid sunnitud lahkuma oma kodumaalt, majandus vajas ülesehitamist. Sellises olukorras ühineti, et jagada lootuse sõna maailmale. Oleme täna sarnases olukorras, kus maailm vajab lootust, usku ja armastust.“ 

Kindlasti on meil palju õppida Martin Lutheri kirjast Johannes (Johann) Hessile aastast 1527: „Kas surma eest tohib põgeneda“ (kiri on eesti keeles ilmunud veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia 24. aprillil 2020).

Mitte tagasi, vaid edasi! Paremat soovitust anda ei ole. Mineviku idealiseerimine on enesepettus ja üks tunnus meie selektiivsest mälust. Mulle on vastumeelt nn nostalgiapäevad, kus luuakse pilt Nõukogude okupatsiooni ajast kui muretust elust. 

Edasi minekuks on aga vaja õppida. Dr Uku Masing on kirjutanud artiklis „Usk, mis teeb vabaks“: „Kaebleme teiste ja enda pärast, et ollakse võimetud õppima. Ega me tea, mida õppida, ja kui oleme määranud nõnda ette oma elu, siis oleme sellega ühtlasi määranud kindlaks ka asjad, milledest me võtame õpetust, milledest mitte. Ja enamasti otsustame, et kõige kergem on õppida nii vähe kui võimalik. Sest õppida võib ainult see, kes on vaba ja eelarvamusteta.“ (Artiklivalimik „Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt“, Ilmamaa, 1993)

Iga ootamatu või pingeline muutus inimese elus on tema jaoks kriis. Ühiskonnas valitseb praegu väga suur ebakindlus ja teadmatus. Psühholoogiline kriis väljendub inimese elus kindlate etappidena. Märkamine, mõistmine ja hoolimine on olulisim, mida saame üksteisele pakkuda. Alati oleme teelised. Iga hetk on kordumatu. 

Võib-olla tõesti oli nii Eestis kui kogu Euroopas suhteliselt stabiilne olukord. Sooviti ehitada edasi seda ühiskonda, millega oldi juba harjunud. Tegelikult oligi päris palju saavutatud, aga usust oli mindud kaugele. Usk Jumalasse ei tundunud ühiskonnale olevat esimene prioriteet. Tarkus, mida Juhan Liiv looga „Peipsi peal“ õpetas, oli unustatud. Me vajame uut lähenemist elu põhiväärtustele. Soovin, et võiksime teelistena ikka teada, et midagi ei toimu ilma Jumalata. 

Eeloleval pühapäeval on emadepäev. Õnnitlen kõiki emasid, vanaemasid ja tulevasi emasid. Targalt on öeldud: emaks olemine on ainus töö, kus puhkust ei ole ette nähtud. Teatud eluperioodil, kui lapsed on väikesed, on see ütlemine eriti asjakohane. Emaks olemine pole ainult bioloogiline nähtus. 

Kirikus mõtleme emadepäeval ka nendele, kellel selle päevaga seoses on vastuolulisi, vahest isegi valusaid tundeid. Koduvägivald on reaalsus mitte ainult kaugetes maades, vaid ka meil Maarjamaal. Viimased poolteist kuud on pannud emad uuele proovile. Sinu kodu on töökontor, oled lastele koduõpetaja ja pead toime tulema ka koduse restorani pidajana. On neid emasid ja lapsi, kellel on kodukontoris-kodukoolis-kodutoitlustuses jõud lõppemas. 

Sellel aastal jäävad ära ka emadepäeva külaskäigud vanaemade juurde. Lahusolek võiks meid aga liita vaimselt. Ei saa unustada, et emaks olemine sisaldab armastuse ja armastatud olemise rõõmu. 

Kaunist emadepäeva.

 

 

 

 

Tiit salumäe,

piiskop