Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mitte juhus, vaid jumalik juhtimine

05.10.2005 | | Rubriik: Kirikuelu

Lähenev lõikustänupüha paneb mõtlema tehtud töödele ja lähenevale talvele. Külaskäik Tarvastu kogudusse andis tunnistust sellest, kui viljakaks võib osutuda tõeline tahe ja usaldus Looja vastu.


Tarvastu kiriku orelil mängib Kersti Petermann, seisab koguduse organist Margit Haamer.


Markus Haamer näitab uhkusega käsitööringi naiste valmistatud näputööd.

Möödunud nädalal Viljandi poole sõites torkasid ootamatult muutunud looduse taustal silma koristatud põllulapikesed ning kõikjal toimetavad asjaliku moega inimesed. Nõnda ümbrust jälgides taipasin, et sügis on jälle ootamatult saabunud – täis pakilisi töid ning samas mingit seletamatut rahu. Sellist rahu, mida linnas alati ei märka.

Saabuv lõikustänupüha tuletab aga kõikjal meelde, et tuleks korraks maha istuda ning vaadata tagasi tehtud töödele, küsides, kas ikka saab rahuliku südamega talvele vastu minna?

Viljandist viis mu teekond edasi Tarvastusse. Tarvastu koguduse õpetaja Markus Haameriga pastoraadis istudes ja juttu ajades saigi hetkeks kõigi tööde üle mõtiskletud.

Ühiste pingutustega

«Selle suve suur töö oli see, et vahetasime ära kõik pastoraadi aknad ja värvisime maja üle,» teatas õpetaja Haamer. «Võttis nädal aega, et vana värv maha kraapida, kolm kihti uut värvi peale panna ja mõni mädanenud laud välja vahetada.»

Mõistagi oleks ainult oma jõududega paarisajaliikmelisel kogudusel sellist tööd ette võtta üsna keeruline. Tarvastu kogudus on aga leidnud endale Soomes Halikkos aktiivse sõpruskoguduse, kellega on ajapikku väga hea side tekkinud ning ühiselt on püütud leida uusi töövorme koos tegutsemiseks.

Hea moodus midagi teha on muidugi talgud. «Soomlased tulevad siia, võtavad kaasa vajalikud tööriistad ning maksavad ise reisikulud. Meil ei jää muud üle kui kaasa lüüa,» selgitas õpetaja Haamer hästi toimivat süsteemi.

Sellised talgud on Tarvastus olnud kolmandat korda. Esimesel aastal võeti ette kiriku akende pesemine, mis kestis kokku kolm pikka päeva.  Kõik aknad tuli ju alla võtta, mõnda veidi kõpitseda ja viimaks ära pesta. Koguduses ei mäletanud keegi, millal üldse viimati kirikuaknaid pesti.

Kõik ei olene ainult meist

«Tööde käigus oleme näinud väga palju seda, kuidas ime läbi kõik asjad sünnivad,» rääkis õpetaja Haamer, «sa ainult mõtled, räägid Jumalale oma asjad ära ja siis tulevadki head ideed ja ka tulemused.» Kummaline lugu juhtus siis, kui teisel talguaastal otsustati maha võtta kiriku lõunaküljel kasvavad vanad puud, mis olid pühakojale üsna lähedal, varjates valgust ning tekitades kirikus niiskust. Puud olid parajad tümakad, kõigil piksekahjustused – nädal aega sai nendega vaeva nähtud.

Soomlased siis mõelnud, et tarvis oleks puulõhkumismasinat ning hakkasid selle ostmiseks raha otsima. Raha saadigi ühelt tundmatult heategijalt, kelle tingimuseks oli, et annetuse teeb ta juhul, kui ostetakse väga korralik masin. Nüüd ongi kogudusel väga korralik puulõhkumismasin, millega saab töödelda ka igasuguseid võimatuid juurikaid.

Sellel aastal sõitis Soomest pastoraati värvima kaheksa inimest ja bussijuht. Tarvastu kogudusest oli vahelduva eduga kohal umbes samapalju. Õpetaja Haameri sõnul oli see tööaeg selgelt Jumala poolt juhitud, kuna enne oli just pikalt sadanud, terve talgunädal oli aga päikest täis. Uuesti hakkas sadama laupäeval, kui viimased iluvead said parandatud.

Nõnda õnnestus ühiste jõududega majale anda täiesti uus nägu. «Inimesed on ikka ütelnud, et seda on Tarvastusse sisse sõites hea vaadata, et silmad puhkavad,» on Markus Haamer rõõmus. Tehtud tööd märgati ka vallas ning kõige krooniks leidis koguduse pastoraat äramärkimist valla heakorrakonkursil ühiskondlike hoonete kategoorias, saades preemiaks 500 krooni.

Kummalised lood oreli taastamisega

Sellel aastal on veel nii mõndagi korda saadetud, mida tasub rahuloluga meenutada. Jumala abiga õnnestus teostada oreli kapitaalremont, mis päädis selle taaspühitsemisega peapiiskop Andres Põderi poolt 18. septembril.

Pilli on ehitanud 1911. aastal orelimeister Terkmann. Seni oli õnnestunud teha vaid jooksvat remonti ning ühel hetkel keeldus orel lõplikult mängimast. Neli aastat pill vaikis. 1999. a kevadel alustas pilli juures töid Olev Kents.

Oreli taastamine oli tagantjärgi mõeldes päris ulmeline ettevõtmine. Kui majaehitusel sai väiksemate summadega opereeritud, siis orel nõudis märksa suuremat raha, mida oli kohati raske ettegi kujutada. Ent need summad siiski imekombel lihtsalt tulid.

«On imelisi juhtumeid, selgeid näiteid, et asi ei tulene alati minust enesest, vaid on Jumala korraldus,» nentis Markus Haamer. «Kui öelda, et kõik on juhus, ei leiagi mingit rõõmusädet, aga teadmine, et sind on hoitud, annab erilise tänutunde ja energia, mis annab jõudu edasi liikuda.» 

Ka oreli taastamine on justkui ime. Terkmann viis peale oreli valmimist ära posaune- registri keeled. Keeled telliti Saksamaalt, jaanuaris hakati otsima resonaatorite jaoks sobivaid laudu. Imelikul kombel aga ei leidunud Eestis sobivat puitu. Tavaliselt kasutatakse resonaatorite tegemiseks oksavaba lauda, mis on umbes 3 meetrit pikk ja soovitavalt siberi kuusk – puudust pole sellest kunagi olnud. Nüüd aga ei suudetud mitme kuu jooksul vajalikku materjali kusagilt hankida.

«Juuni esimestel päevadel hakkasin ükskord pärast teenistust kirikumehega rääkima sellest, kui imelik on see, et ei õnnestu kuidagi sobivaid laudu leida. Mees küsis, et kuule, aga kas need viled, mis üleval pööningul on, ei sobigi. Mina küll ei teadnud, et seal mingeid vilesid oleks,» jutustas õpetaja Haamer.

Koos pööningule läinud, selgus, et seal tõepoolest vedeles hunnikus 30 vilet. Ja seda oli juhtumisi täpselt niipalju, kui oreli remondiks vaja läks. Kõige veidram oli aga see, et kohe järgmisel nädalal helistati ühest lauafirmast, et sobivad lauad on olemas ja kohe terve virn.

«See on näide sellest, kuidas võid ise arvata, et midagi läheb viltu ja asi ei õnnestu. Samas korraldatakse kõik su eest ära ning see on mu usku kõvasti tugevdanud ja kasvatanud,» kõneles õpetaja. Oleks vajalikud lauad varem leitud, siis oleks hunnik raha mõttetult kulutatud ning uued resonaatorid asjata juurde tehtud.

Ka ebaõnn võib osutuda määravaks

Tarvastu kogudusel on kahtlemata küllaldaselt kogunenud seda, mida lõikustänupühal sooja südamega meenutada, et siis tänutundes saabuvale talvele vastu minna. Koguduses on lõikustänupühal olnud ikka tava katta altari ette laud erinevate sügisandidega ning pärast teenistust istuda pastoraadi saalis ühisesse kohvilauda, mis kaetakse eriliste pühade või sündmuste puhul.

Külaskäik tegusasse maakogudusse jättis minusse sooja ja rahuliku tunde. Sellise uuesti tärganud lootusrikka teadmise, et tegelikult ongi kõik võimalik kui uskuda, palvetada ja ise tubli olla. Ja ainuüksi juba selle teadmise eest tasub tänulik olla.

Anna-Liisa Vaher

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)